Haljala valla vanim elanik: talusid on väheks jäänud ja noored kõik minema läinud
Ainol on lapsi olnud neli, kuid elus on neist veel kaks. Kokku on järeltulijaid neli põlve - oma lastele lisaks seitse lapselast, kaksteist lapselapselast ja kahel neist on veel omakorda lapsed. Haljala vallast on enamus küll ära läinud. Aino kutsub külalised laua taha ja võtab välja fotoalbumid.
Suureks üllatuseks ei pane ta prilli ninale, kui fotosid vaatame. „Silmaarst ütles, et ega seal vahet pole, kas mul on prillid või mitte, nagunii näen halvasti. Silmapõhjad pidid olema lupjunud," naerab Aino küsimise peale, kas nägemine tõepoolest veel nii hea on.
Aino isakodu oli Aresi külas. Isa aga pidi minema kroonu ja see viis pere elama kaugele Poola piiri äärde. Seal haigestusid vanemad tuberkuloosi ja isa suri. Ema tuli haigena kahe tütrega Eestisse tagasi. Mõne aja pidas ema vastu, aga suri siis, kui Aino oli kümneaastane. Aino isa õemees suri samuti paar päeva hiljem. Nii jäid tädile üksi kasvatada lisaks oma tütrele ka vennatütred.
„Vanasti ei olnudki inimesed nii rääbakad, väga ilusti on riides kõik," tõdeb sünnipäevalaps fotosid uurides, mis omakorda annab kinnitust sellele, et ta ikkagi näeb prillideta päris hästi.
Koolis käis Aino Varangul. „Koolmajas oli siis üks pikk ruum, millele oli laudadest tehtud vahesein, et eraldada kööki ja klassiruumi. Kui toimus mõni pidu, võeti vaheseina lauad maha ja neist tehti lava," meenutab Aino. „Õpetajaid oli kaks. Ühel neist oli see esimeseks töökohaks ja ta oli seal õpetaja kogu oma elu, nii et see jäi tal esimeseks ja viimaseks töökohaks." Õppida sai Aino Varangul viis aastat, siis hakati ehitama uut koolimaja. Oli valida, kas ootad, millal maja valmis saab või minna teise kooli. Aino läks Selja kooli.
„Ei saanud mina oodata, millal uus kool valmis saab. Talus oli ju töökäsi vaja ja kool kiirelt ära lõpetada," selgitab Aino, miks ta kooli vahetas. Varangu koolis käisid oma kooliteed ka Aino lapsed. Et tervis vanasti lastel hea oli, peab Aino jalgsi koolis käimise teeneks. „Ema mängis mul kitarri. Tema oli pärit Jõelähtme vallast suurest perest. Mul on üks pilt, kus on ema vennad reas ja kõigil on pillid käes."
Küsimise peale, kas Aino ise ka pilli mängib, vastab sünnipäevalaps kurvalt, et tööd oli vaja teha ja tema pilli mängida ei saanud. Ta on elupäevad teinud rasket tööd nii karjalaudas kui põllul. Aino meenutab, kui keeruline oli omal ajal põllumeestel hakkama saada, kuskilt ei olnud neil raha võtta. „Elati ainult sellest, mida ise oskasid kasvatada või teha. Lehmad ju eriti palju piima ei andnud. Majapidamisse võeti alati kaks siga, sest üks läks müügiks, et raha saada.
Ka kartuleid müüsime vene ajal. Kartulid pidid olema hästi puhtad, pühkisime ükshaaval lapiga puhtaks, siis võeti kokkuostus vastu. Ja saadeti Kuubasse. Sealt sai siis jälle natuke raha."
Et majanduslikult väga keeruline oli, kinnitab Aino räägitud pisut humoorikaski lugu vanaisast, kellega juhtus selline äpardus, et viljapeksumasinaga tööd tehes jäi sinna kinni ja jäi ilma oma suurest varbast. Aga vanaisal polnudki olnud varbast kahju, vaid hoopis uutest jalatsitest, mis katki läksid.
„Kui ma nüüd meenutan, siis kõige raskem aeg oli siis, kui venelased tulid sakslasi välja ajama. Kaksikud olid alles nii väikesed ja venelased võtsid mehe sõjaväkke. Siis läksin küll voodisse ja olin seal kurvastusest kohe kaks päeva. Ämm üksi toimetas loomad ja askeldas majas."
Aino oli 20-aastane, kui ta oma praegusesse kodutallu Pehkal kolis. „Koht on nii armsaks saanud, et ei tahagi kuhugi mujale. Kõik on siin mu jalajälgi täis," ütleb Aino mõtlikult.
„Ka küla ise on palju muutunud, talusid on väheks jäänud ja noored kõik vähehaaval minema läinud. Pehka küla on kuidagi nii metsa läinud, et ei olegi enam nagu küla alles."
Praegu on Aino murelik, et üksi ta enam majas hakkama ei saa. „Ma ei ole enam enda eest hoolitseja. Ega ma tervise pärast nurise, aga käia võiks lasta paremini. Olen sellise rabeda olemisega ja ikka tahan ise kiiresti minna ja teha, aga pea hakkab ringi käima ja siis võin kukkuda. Teised ütlevad küll, et pean aeglaselt, aga no ei saa." Kuidas nii kõrge eani elada, ei oska sünnipäevalaps soovitada. Ta on teinud elu jooksul palju rasket tööd, pidutsemiseks pole aega jätkunud. Aino tunnistab, et asi võib olla ka geenides, sest tema vanemadki elasid üle 90 aasta.
Soovime kogu vallarahvaga Ainole tervist ja õnne!
