Jalutuskäik surnuaias viis ootamatult suguvõsa jälgedele

Varsti lõppev, 2013. aasta on Eestis pühendatud kultuuripärandile. Teema-aasta eesmärgiks seati, et inimesed teadvustaksid kultuuripärandit kõikjal enda ümber ning mõistaksid, et seda tuleb ühiselt hoida - kultuuripärand on meie identiteedi osa ja alus. Aasta juhtmõte "Pärijata pole pärandit" suunab mõtlema ka sellele, kellele me seda pärandit hoiame ja kuidas me seda teeme. Eks igaüks, kes oma ajaloost pisutki hoolib, teeb seda omal viisil ja talle jõukohaste vahenditega. Oma juurtegi otsimine ei ole täna enam haruldane. Me võime sattuda suguvõsa jälgedele täiesti juhuslikult, nagu juhtus Viru-Nigula valla elaniku Hillar Vimbergiga.

Kolmteist aastat juba on Hillar Haljala vahet käinud ning elektriarvestite kontrollimine on viinud teda pea igasse talusse ja kortermajasse. Mõni aasta tagasi, ühel jõudehetkel otsustas aga Hillar minna jalutama Haljala surnuaeda, kus ühelt ristilt vaatas talle vastu Vimbergi nimi. Vestlus surnuaiavahiga andis kinnitust, et ka kirjalikest allikatest võib nime leida. See tekitas huvi ning tänaseks on selge, et Hillar Vimbergi juured on sügaval Haljalas.

„Esimene kirjalik märge on 1683. aastast ning esivanemaks on Vimma Toomas" teab Hillar Vimberg rääkida. „1835. aastast, kui hakati perekonnanimesid panema, sai esimeseks ametlikuks Vimbergiks Jakob. Nimi kirjutati siis W-ga. Uurisin edasi ja selgus, et vapper eelkäija, kes Haljala kalmistule maetud, on teinud lausa ümbermaailmareisi, millest ka Virumaa Muuseumites reisikiri säilinud".

Selgub, et 19. sajandi Pehka küla võib tingimisi nimetada lausa Vimbergite külaks. Hillar Vimberg on mures, et kui paar sajandit tagasi oli nimekaime palju, siis nüüd on nad pojaga vist viimased. Nimede eestindamise käigus said osadest Vimbergitest Varekid ja Valvingud.

Esialgne juhuslik uurimise huvi on kasvanud ning nüüd tahaks Hillar anda välja raamatu, kuhu suguvõsa lugu oleks kokku koondatud ja mida kõik huvilised Haljalas saaksid lugeda.

Kuigi enamus säilinud käsikirju ja materjale on paari aastaga läbi uuritud, on avastamisrõõmu siiski veel. Ka esivanemate hauad Haljala surnuaias tahaks mees korda teha.

„Mida vanemaks saan, seda rohkem läheb ajalugu korda ja tähtsustan vaimseid väärtusi. Olen uurinud vanu Viru laule ja nende baasil ka lauliku välja andnud. See on huvitav, milline oli vanasti maaelu, mida lauldi, millist keelt räägiti.

Küll on kurb, et külad praegu surevad välja. Ei tea, mis maaelust niimoodi saab. Oleks vaja mingit pööret, mis tooks inimesed maale tagasi. Meile ei ole vaja poliitikuid, kes on oma kasu peal väljas, vaid riigimehi, selliseid, kes hooliks oma maast!" leiab Hillar Vimberg.