Mälestusi Urgelt: linnarahval oli kombeks mööda talusid käia ja endale suvituskohta otsida
Oli aasta 1926, Oskar hakkas Kohilas koolis käima. Ka Erna oli kandideerinud samal aastal Kohilasse algkooli Arnold Uustalu (Meeri tulevane mees) asetäitjaks, mis aga ei õnnestunud.
Kolm aastat hiljem läks minu ema Hilda samasse kooli Tohisoo mõisas ning ka mina alustasin seal oma kooliteed, ainult 30 aastat hiljem, 1956. Minu esimeseks õpetajaks sai Meeri Uustalu, minu vanaema poolvenna tütar ja minu ema ristiema, keda võib näha ka vanaema- vanaisa pulmapildil 10-aastase lapsena.
Erna päevikus on veel üks huvitav fakt: 1928. a 16. septembril peeti Kangrul Meeri pulmi Arnold Uustaluga. 1934. a kolis Roosi õde Olga, kes Lohu viinameistriga abielus oli, vanematekoju tagasi, sest mehel tekkis halvatus ja ei jaksanud enam Rabiveres talu pidada.
Peale ülemaailmset majanduskriisi 1930ndate keskel elavnes ka Kohila kandi seltsielu. Vanaisa oli kohaliku tarbijate kooperatiivi liige ja kuulus ka selle nõukogusse, aga liikmeid oli vähevõitu. Lähenesid jõulud ja vanaisa tegi ettepaneku korraldada rahvale jõuludeks teeõhtu. Ka jõuluvanaks oli ta nõus ise hakkama. Lasi endale õmmelda maailmatu uhke rohelise ja hõbedase mustriga kuue, millega minagi lapsena näidendis näärivana mängisin, poeg Taunole jõuluvana tegin ja lõpuks sellest Taunole 1984. a veel kuusekostüümi õmblesin. Alles siis rändas see prügi hulka. Jõuluõhtule tuli palju rahvast, inimesed vajasid ju meelelahutust.
Ema, kes vanaema Roosiga ka seal oli, mäletab, kuidas Johannes lastele pakke andis, salmi küsis ja muidu nalja tegi. Kohila kandi inimestele meeldis üritus väga ja pärast seda suurenes kooperatiivi liikmete arv tunduvalt. Meie albumis on sellest õhtust väga vana väike pilt, kus rahvamaja saal puupüsti rahvast täis ja vanaisa oma kostüümis uduselt rahva seast paistab.
Mitmel aastal viis Johannes Tallinnasse Mustpeade Majja suure jõulukuuse. See pidi olema väärt ettevõtmine, mis algas juba suvel kuuse valimisega ja lõppes hobusega kuuse linna viimisega. Aga eks selle eest saadav raha, mis eriti kriisiaastatel väga vaevaliselt talusse laekus, korvas nähtud vaeva.
Vanaisa olevat olnud meeldiv seltskonnainimene. Kangrul, Roosi poolvenna juures kutsuti nende peret alati sünnipäevadele.
Vanaisa pidas kõne ja võttis laulu üles. Kuldrannake, Õrn ööbik - need olevat tema lemmiklaulud olnud. Eks ta laule vanalt toruga grammofonilt kuulis ja õppis, plaate oli terve kuhi. Olen isegi neid kuulanud: krigina ja raginaga tuli Mingem üles mägedele, Kui mu vanaisake... jne.
Mäletan lapseeast, kuidas vanaisa alati pidulauas vestlusest osa võttis ja isegi tema jutustatud anekdoot restoranis austreid söövast talumehest siiani meeles püsib.
Tol ajal oli kombeks taludesse suvitajaid võtta. Ilmselt oli ka teisi inimesi korteris, sest Erna kirjutab, et 1932 kolisid Moorid neilt ära ja 1933 suvitas Gerta Tildega Riimanni juures.
Minu ema mälestuste põhjal oli nende ja ka Mühlbergide juures peaaegu igal suvel suvitajad. Siis oli linnarahval kombeks mööda talusid käia ja endale suvituskohta otsida. Kuna linna oli neilt ju 35 kilomeetrit, siis polnud Eesti ajal tahtjatest puudus, polnud ju suvilarajoone ega karbikülasid nagu hilisemal nõukogude ajal.
Ühel pildil ongi võetud pere koos suvitajatega.
Imelikul kombel näeme pildil vanaema Marta ristitütart Valentine Käia koos oma perega. Väike laps ema süles on tuntud muusikamänedžeri Lauri Laubre ema Maris, noorem mees Valja abikaasa, eestlane. Minu ema mäletamist mööda on tegu 1937. või 1938. aastaga.
See pere suvitas neil kaks aastat järjest. Ema on siin pildil umbes 17-aastane ega teadnud siis minu isast ega nende perest mitte midagi.
Alles abiellumise eel sai ta teada, et nende pere on minu teiste vanavanematega, mamma ja Aaliga, head tuttavad.
Suurem tüdruk pildil on Valja õde Lusja. Nende isa oli venelane, sellepärast ongi pere vene nimedega. Valja, kuigi ta ema oli eestlane ja meie mamma parim sõbranna, rääkis terve elu peenutseva kerge vene aksendiga eesti keelt. Lusja aga võttis vene mehe ning nende perekond venestus täielikult. Ainult Lusja ise säilitas eesti keele.
Pildil näeme veel Roosit ja Johannest juba vanemate inimestena - Roosi on siin 47, Johannes 57. Näeme neid pildil kui rahulolevat õnnelikku pererahvast.
Muidu nii tõsise Roosi näol on kerge muie, Johannes väärikalt tõsine. Poeg ja tütar on alles kodus. Ei oska nemad mõelda, mis hakkab varsti toimuma.
Ema vend Oskar on siin 20-aastane. Isa loodab varsti, et ta majapidamise üle võtab. Aga sõjavankrid on maailmas juba stardivalmis.
