FOTO: Foto: Andres Putting
Peas käis kaootiliselt ringi virvarr, mille moodustasid muljed toredatest esinemistest aktusel, rõõmsatest kohtumistest endiste kolleegidega ja lõpuks eriliste-erilised soojad tervitused endiste õpilaste poolt. Ausalt öeldes oli tervitusi, kus oli vaja kuulda enne tervitaja nime, oli neidki, kus äratundmisrõõm ei vajanud tutvustamist. Aga kõik nad tulid südamest ja olid siirad. Ei tea, kas mõnel teisel elukutsel on õpetajatöö kõrval võimalusi, et aastatetagused kohtumised tekitavad nii palju rõõmu?
Huvitav oleks objektiivselt teada saada iga endise õpilase mälupilte sinust kui mitte eriti armastatud õppeaine füüsika õpetajast? Mida on tema mälu talletanud meie mitmeaastasest ühisest tarkuseteest?
Eks minulgi ole enamusest endistest õpilastest tekkinud mingi mulje, kas see koosneb alati olulistest mälukildudest, ei tea. Keegi meenutas mulle eile füüsikatundi, kus ma olevat õppimata tunni eest tütarlapsele pannud kolme, kuna ta ausalt selle patu üles tunnistas. Huvitav, millistel motiividel ma seda tegin? Kas ma nüüd teeksin nii?
Nii võib ju sama triki osaval kordamisel asi hoopis hulluks minna. Aga ju ma siis arvasin, et see neiu kordama ei hakka. Ja ta tänas eile õpetajat selle tookordse inimlikkuse eest. Mäletab elu lõpuni.
Armas oli näha, et Puurmani kool on oma eksistentsi jooksul suutnud ellu saata nii palju oma kodukoha patrioote.
Kui ka elu on kaugemale viinud, tõmbab siiakanti ikka tagasi. Kokkutulekul oli näha paljusid Puurmani peresid, kus meie kooli kooliõdedeks-vendadeks on ühe pere vanavanemad, vanemad ja lapsedlapselapsed.
Tore oli kuulda, kui vallavanem alustas oma ametlikku tervitust sõnadega „Armsad koolikaaslased!" ja alles siis jätkas kui ametnik. Valla uues juhtkonnas on palju meie oma vilistlasi. Eestlane oli ikka vanasti maatruu ja rõõm on, kui see meie rahvast iseloomustav truudus jätkub.
Üks vilistlane, kes alati ja igal kokkutulekul käib, kurtis mulle oma isiklikku muret. Nimelt tema vanemate perele pole omaaegsete suunamiste ja probleemide tõttu põllumajanduses tekkinudki juuri kuhugi.
Mõnda aega elati siin, mõnda aega suunas riik su järgmisse kohta. Aga igatsus oma kodukoha järgi on. Ja kuigi ta ise sai Puurmanis elada suhteliselt lühikest aega, tõmbab ikka siia, ta peab seda oma koduks. Lõpetuseks tänan kooliperet selle toreda aastapäevaürituse eest. Mäletan minevikust, kui palju aega võttis iga pisikenegi asi, ettevõtmine, külaliste kutsumine, almanahhi koostamine, spetsiaalse kujundusega küünla tellimine jne, jne.
Loodan, et koolipere analüüsib ka lehelugejate jaoks järgmises numbris seda juubelipidu statistilise poole pealt: kui palju oli osavõtjaid, kes vanim, kes kaugemalt, milline lend oli arvukaim, palju endisi õpetajaid jne. Hoian selleks leheruumi. Ja seda rõõmsasti tantsivat saalitäit noori oli väga hingekosutav vaadata! Nagu muresid ja probleeme polekski. Ja polegi, kui selle kaalub üles kasvõi üheks õhtuks kohtumine noorusmaaga, sõpradega. Veelkord - aitäh! Lõpuks tuli ka uni, mis osutus väga kosutavaks.