Ka värvilised pildid esi- ja tagakaanel on Merike Kiiviti tehtud. Kunstniku jaoks oli see päris esimene raamat, mille ta ise on otsast lõpuni illustreerinud. Nagu pealkiri ütleb, on raamatus tosina jagu lugusid. Autori kinnitusel pole ükski neist välja mõeldud - kõik on tõesti sündinud ja pärit elust enesest.

Maie lapsed, lapselapsed ja tuttavad võivad end sellest raamatust kergesti üles otsida ja leida, kuigi kõik nimed on muudetud. Küsimusele raamatu prototüüpide kohta vastab autor vaid kelmika naeratusega.

Lood on lihtsad ja inimlikud, sellised, mille sarnaseid meenub igaühele ka oma lapsepõlvest. Näiteks olukord, kui pahandusega hakkama saanud laps karistuse hirmus haiget või magajat teeskleb, või lapse suur soov endale lemmiklooma saada ja peagi saabuv tüdimus, kui selgub, et loomaga kaasnevad ka kohustused. Iga lugu sisaldab ka väikest õpetuslikku iva, kui mitte lapsele, siis lapsevanemale ikka.

Kuna käesolev aasta on kuulutatud pärandiaastaks, sobib Maie raamat suurepäraselt sellesse konteksti - siin on tegemist nii keelelise pärandiga mulgi keele näol kui ajaloolise pärandiga, mis annab tulevastele põlvedele aimu, kuidas elasid, mõtlesid ja mängisid lapsed enne, kui suurem osa mängust ja suhtlusest virtuaalmaailma kolis ja lapsed ekraanide taha aheldas.

Raamat sündis autori suure soovi ajel ja Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupi toel. Esitlusel rääkis Maie Perve, et neid lugusid oli ta juba aastaid endaga kaasas kandnud ja need justkui pakitsesid temas ega lasknud tal rahus olla enne, kui raamatuks vormusid.

Nüüd on rõõmsakaaneline raamat Tarvastu raamatukogus nii lugemiseks kui ostmiseks saadaval ja leiab loodetavasti tee nii mõnegi jõuluvana kingikotti.