Rääkimine hõbe, mõtlemine kuld
Üleeile saabus mulle kiri, mis algas pöördumisega „Väga austatud lugupeetud volikogu esimees proua Külli Tammur" - kirja kirjutas mulle inimene, kes tunneb mind 3-aastasest saadik ja teab väga hästi, et reageerin edukalt ka oma eesnimele.
Selliste avasõnade peale võib juba eeldada, et edasine vestlus või kirjavahetus ei jätku kuigi positiivses toonis ning mõlemale osapoolele jääb halb maitse suhu. Isegi kui hiljem selgus, et tegu oli arusaamatuse ning möödarääkimisega, siis halba tunnet see enam minema ei peleta.
Sõnavabadus on üks demokraatia tugisambaid ja toetan seda igati, samuti hindan isikuomadusena kõrgelt otsekohesust.
Aga sõnavabadus ja otsekohesus ei tähenda, et välja võib öelda kõike, mida sülg suhu toob. Mingi filter võiks ikka vahel olla - ajalehes on selleks toimetajad, tavainimesel üldjuhul kodune kasvatus, haritus ja võime enne mõelda ning alles siis öelda. Või äkki hoopis ütlemata jätta?
Aasta lõpus katsutakse tavaliselt vanad võlad ära klaarida - miks mitte püüda seekord saada sotid selgeks ka oma emotsionaalses rahakotis. Meenub ehk mõni vestlus, kus tundsid, et sai natuke liiale mindud ja häält tõstetud või mõni lendu lastud krõbe sõna, mis siiani hingel kripeldab?
Lapsepõlves käskis ema minna vabandust paluma, kui olid naabripoissi pisut tukast sugenud. Endal oli tegelikult juba ammu kahju, et teisele liiga sai tehtud, aga vot see sõna „vabandust" kohe lihtsalt ei tulnud suust välja. Täiskasvanuna ei saa ema meid enam naabri uksest sisse nügida, nüüd tuleb endal see raske esimene samm teha.
Rahulikku aasta lõppu ja tarka tegutsemist uuel aastal!
