Tanel Viks: kõik on kinni suhtumises ja mõtlemises
See oli segu soojusest, positiivsusest, rahust ja veel millestki, mida ma ei oska tänini defineerida. Tulin mõned nädalad hiljem uuesti ning kõik kordus. Armusin Vormsisse ja tundsin, et see on see õige koht ning et ma tahaksin siin tihti olla.
Eks armumine ja igapäevaelu rutiin ole pisut erinevad asjad. Peagi hakkad nägema ka asju, millest seni ehk mööda vaatasid või mida märgata ei tahtnud. Küsimus on pigem selles, mis domineerima jääb - kui lased ennast mõjutada ebameeldivamatest asjadest on kooselul varsti lõpp. Kui suudad enda jaoks esiplaanil hoida positiivse, saab kooselu olema hoolimata ajutistest tagasilöökidest pikk ja meeldiv.
Ilmselt ei ole minu lugu väga eriline. Nende tosina aasta jooksul olen näinud mitmeid tulemisi ja mitmeid minemisi. Minemisi ka nende hulgas, kes saarel minust tunduvalt kauem olnud. Eks põhjused ole erinevad ning valdavalt seotud perede sissetuleku ja/ või laste õppimisvõimalustega. Selline inimeste liikumine on loomulik ja toimub kõikjal maailmas.
Kui pealinna-suurusest linnast lahkub tuhatkond inimest ei märka seda keegi. Kui Vormsilt lahkub üks on kaotus suurem. Kui minnakse jääb alati üle loota, et mitte alatiseks ning et inimene saarega sidet ei kaota. Parakui on neid, kes on läinud jäädavalt. Pelgan, et üheks põhjuseks on see, et nende jaoks kadus Vormsi positiivsus.
Seda eestlastele omast kummalist võimet tuua esile asjade juures just halb on näidanud 2012. aasta Tujurikkuja kõverpeeglis Avandi ja Sepp laulus «Olla eestlane on halb». Kui neli asja on positiivsed ja üks negatiivne, siis keskendume me millegipärast just sellele ebameeldivale. Kas ei oleks aeg hakata mõtlema positiivselt? Ja kui me seda suudame, siis kas me saame midagi teha, et aidata endas ja teistes positiivsust säilitada?
Kindlasti. Kõik on kinni suhtumises ja mõtlemises. Pole vaja tekitada omale maohaavu mõtetega, miks naabrimehel ikka paremini läheb ning sisendada endale, et kõik on halvasti. Ehk siis klassikaline näide sellest, kuidas me võime vaadata sama teeklaasi kas pooltühja või pooleldi täis olevana.
Minu jaoks on positiivsuse näide üks Vormsi härrasmees Rumpost, kes ebaeestlaslikult on korduvalt öelnud: «Mul on ikka hea meel, kui teistel meestel ka hästi läheb!».
Mõelgem sellele, et tegelikult ei ole asjad ei Eestis ega Vormsil sugugi halvasti. Mõelgem sellele, kust me tuleme ja kuhu me jõudnud oleme. Mõelgem sellele, et kohe on Jõulud ning ka imeilusa kevadeni Vormsil ei ole enam pikk aeg.
