Haljala gümnasistid arutlevad: Mis on kunst? Mis on loomine, eriti kaasajal?
Kas kunst on siis tõesti praegusel ajal sisutühi ja täiesti mõttetult raisatud värv, või on selles ikkagi midagi rohkemat kui noorte kunstnikuhakatiste läbikukkunud katse kunsti teha? Selle üle on viimsel ajal vist rohkem vaieldud ja arutletud kui meie riigi eelarve üle. Varem oli ju kunst selge ja arusaadav. Kellelgi pole küsimust, kui tuleb jutuks Vana- Kreeka skulptuur „Kettaheitja" või Eduard Wiiralti „Lamav tiiger", mida on kunstnik soovinud meile sellega näidata ja öelda. Kõik on selgemast selgem.
Tänapäeva kunst on natuke keerulisem. Selle piirid on tänaseks avardunud lõpmatusse ja enam ei oskagi kunsti kuidagi liigitada. Tänapäeval võib kunstnikuks saada igaüks, kes vaid soovib. Isegi need, kellel joonistamisoskus puudub. Nähakse ju kunsti all absoluutselt kõike- nii fotosid, installatsioone, skulptuure, performanceid kui ka oma enda keha. Ja kuidas selle õige nimetus siis ikkagi on? Tänapäeva, nüüdisaja või kaasaegne kunst?
Et saada paremat selgust tänapäeva kunsti kohta, küsitlesin Eesti Kunsti Akadeemia Vabade kunstide tudengit, Marilin Väljurit. Tema arvas, et tänapäeva kunst on väga lai mõiste ja seda niiviisi piiritleda on väga raske. „Kui meie läksime vabat kunsti õppima, siis meil oli maal, graafika ja skulptuur. Ja kui me tegime skulptuuri tunni jaoks mingit tööd, siis tegelikult võis see olla mingi video või installatsioon või ükskõik mida. Ja kui me tegime graafika tööd, siis see võis olla skulptuur ja maalis võib teha kollaaži, et lõikad ja kleebid kokku kõik või siis kritseldad niisama," rääkis Marilin. Tuliselt seisab ta selle vastu, et kunst praegusel ajal sisutühi oleks. „Mina ei ütleks, et tänapäeva kunst sisutühi on. Ükskõik, mida kunstnik parasjagu ka ei teeks, ta ei tee seda kunagi sellepärast, et oh see on ilus asi, ma nüüd teen selle. Kunstnik kujutab alati mingit probleemi ja kui vaataja sellest aru ei saa, siis on see pigem vaataja probleem."
Kui süveneda veidike kaasaegse kunsti maailma, võid sa sealt leida väga palju erinevaid aspekte, erinevaid külgi ja kompositsioone. Ka Marilin rääkis, et praeguseks on pea kõik juba tehtud. Tulles uue ja hea idee peale, piisab sul vaid googlesse toksida ja näha juba vastet sellele. Olgugi, et seda võib praeguseks kõikjalt leida, võib see siiki vaatajatele väga ebaselgeks ja ähmaseks jääda. EKA tudeng Marilin ütles aga seepeale: "Ma ei tea, mul tuli praegu selline mõte, et äkki ta ei peakski nii arusaadav olema? Kui on sellist mõistatuslikku poolt, siis jääb rohkem meelde. Sa lähed koju ja mõtled, et mis see ikka oli. Kõige rohkem selgitavad tööde sisu pealkirjad. Kuid viimasel ajal on kunstnikud nii boheemlaslikud või siis teine valik väga ülbed ja tähtsad, et panevad oma töödele nimeks „Nimeta" Ja „Pealkirjata.""
Niisiis, kaasaegne kunst on tegelikult meie ümber ja seda piiritleda ja selgitada on väga raske. Võib ka seda kirjatööd oma-oodi performanciks lugeda. Kaasaegset kunsti võib näha nii McDonaldsi joogitopsidel kui ka tänavakunstis skulptuuride näol või kunstisaalis vaadates kunstnike kritseldusi.
Kui me vaid ise oskaks sellele rohkem tähelepanu pöörata ja seda veidikene rohkem tunnustada, kui me seda täna teeme võib sellest midagi väga suurt välja kujuneda. Ja mitmekümneid aastaid kestnud kunstisõda kaasaegse kunsti osas võiks lõpuks lõppeda.
Triin Jõemets
„Kaasaegne kunst" - asendamatu mõiste või sisutühi keelevääratus?
Peamine konflikt on mõistete „kaasaegne kunst" ja „nüüdiskunst" vahel. „Kaasaegne kunst" on küll ajaline mõiste, aga selle alla ei kuulu kõik tänapäeval tehtud tööd. Nüüdiskunstiks peetakse tänapäeval ehk praegusel ajal tehtavat kunsti, aga kõik sellest ei pruugi olla kaasaegne. Kui aga „kaasaja" all mõeldakse meie kaasaega, mis on ühtlasi tänapäev, siis hetkel tähendabki „nüüdisaegne" sama mis „kaasaegne".
Sama lai kui on mõiste „kunst", on seda minu arvates ka „kaasaegne kunst". Kui selle terminiga soovitakse midagi täpsemalt määratleda, siis oleks vajalik kunstiringkondadel termini sisus kokku leppida, et ka vähem kunstiga seotud inimesed saaksid aru, millist kunsti mõeldakse. Mulle isiklikult tundub, et lihtsam oleks määratleda kunsti sajandite kaupa, näiteks 20. sajandi kunst ja selle I või II pool. Nüüdisaegne kunst sünnib praegusel sajandil, 22. sajandi saabudes saab nüüdisaegsusest möödanik.
Igal sajandil viljeletakse erinevaid kunstivoole. Kui vaadata praeguste kunstnike töid, siis mitte kõik ei tundu mulle kaasaegsed tööd olevat. Ma ei suuda samastuda paljude kunstnikega, kuigi me oleme samaaegsed. Mulle tundub, et kaasaegne kunst võiks kajastada mingil määral ka hetkel toimuvat, olgu see siis sotsiaalsete teemadega tegelemine või naise positsiooni muutumise kujutamine ühiskonnas ja massimeedias. Mida iganes. Loomulikult on see keeruline määratleda ja küsimusi tekib minulgi - et skulptuur oleks kaasaegne, kas siis oluline on sisu või vorm? Kui tänapäeval on „taaskasutus" oluline võtmesõna, kas siis taaskasutatud materjalist tehtud skulptuur on automaatselt ka kaasaegne? Et kunst kõneleks noore inimesega, kes teemat veel eriti ei valda, peaks selleks kaasama ka kaasaegseid vahendeid.
Et see talle korda läheks. Miks maalil ei võiks olla juures heli? Kas siis ei ole ta enam maal? Kunsti tähendus muutub minu arvates ka tehnika arenguga. Arvan, et kaasaegne kunst ühendab endas nii maali, heli ja muusika, video, keskkonna ja palju muud. See on laiemas tähenduses kunst, mis käib ajaga kaasas.
Lotte Parksepp Noori kunsti üle mõtisklema tõukas tagant Inge Laiv
