Alustasin oma teenistust siin septembris.Olen mõnikord iseendalt küsinud (nagu ka paljud teised), miks just Eesti. Kui ausalt öelda, siis ei tea ma seda isegi päris täpselt. Miski tiris mind siia põhjariikide poole. Otsisingi projekte, mis oleksid siin maailma osas ning seotud mulle sobivate teemadega. Üks asi viis teiseni ja siin ma nüüd olengi. Enne kodust lahkumist olin põnevil, samas hirmul tuleviku ees.
Esimene asi, mis mind siia tulles hämmastas (kuigi seda varem tegelikult teadsin) oli see, kui lame on Eesti pinnavormidelt.
Olin Sloveenias harjunud nägema mägesid-künkaid kõikjal - olen pärit linnast, mis on nendest ümbritsetud. Teenistuse alguses igatsesin seda väga, aga olles siin avaruse sees, hakkab see mulle juba isegi meeldima. Mitte, et ma kodus päikeseloojangu ilusaid värve või pilvede erinevaid kujusid ei näeks, aga siin on see kõik kuidagi palju nähtavamal. Ma arvan, et see avarus aitab ka minul muutuda avatumaks.
Veel sarnasusi ja erinevusi minu kodumaaga? Eestis on ilm veidi külmem kui Sloveenias, kultuur ja inimesed on teistsugused, toit ja keel muidugi ka. Arvan, et tegelikult on mõlemad keeled võõrastele rasked õppida. Eestlased ja sloveenlased iseenesest ei olegi nii väga erinevad. Kuigi Haljala on väiksem minu kodulinnast ja nii mõnigi võiks arvata , et siin pole midagi teha, pole mul kunagi igav ja aeg lendab tõesti väga kiiresti.
Nüüd olen siin olnud juba neli kuud, seega on kolmandik vabatahtlikust teenistusest seljataha jäänud. Mida olen õppinud nende nelja kuuga? Mu suurimaks saavutuseks on kindlasti see, et elan võõral maal, kus räägitakse seda veidrat keelt kaugel kõigist, keda tunnen, ja samas tulen selle kõigega toime. Olen parandanud oma inglise keele oskust ning ei pelga enam võõrkeeles suhelda. Vähehaaval õpin ka eesti keelt, et paremini suhelda, kuid asjad ei edene nii kiiresti kui tahaksin. Saan iseseisvamaks ning olen ennast leidnud. Kohtun uute inimestega, eriti teiste vabatahtlikega. Selleks, et kohalike inimestega tutvuda, vajan veel veidi aega ja julgust. Avardan enda silmaringi ja kindlasti tahaksin tulevikus proovida teisigi sarnaseid võimalusi.
Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi, samamoodi minulgi. Mõnikord igatsen kodu ja kodumaad, kuid siiski olen selle võimaluse üle siin õnnelik. Kõigil kel see võimalus, soovitan kindlasti proovida! Soovitus siinkohal kõigile - ära kunagi unusta fotokat kaasa võtta, kuhu iganes sa ka lähed. Järgnevate kuude jooksul tahaksin läbi viia veel rohkem tegevusi-üritusi, mul on veel palju häid ideid. Soovin nautida iga hetke sellest 9-kuulisest vabatahtliku-teekonnast minu elus ja proovida kõik see endasse talletada.
Nena Grohar
Haljala Noortekeskuse EVS vabatahtlik
Inglise keelest tõlkis Greete Toming