Meie kodukoha pärand: Nõiakivi lugu

Antsla noorteklubi kutsus kõiki osalema fotokonkurssil "Pärandijaht", mille eestmärgiks oli koguda fotosid ja lugusid Antsla valla pärandist. Pärandifoto võis olla tegevusest, sündmusest, maastikust, ehitisest, inimesest, jne. Konkurssile laekus üks ainus töö, mille esitas Elar Lihten:

See lugu on pärit minu varasest lapsepõlvest, kui ma olin umbes 4-aastane. Minu vanaisa käis iga päev meie pool ja me jalutasime temaga maja ümbruses ja ka lähemas pargis ja metsatukas.

Taadu (kutsusime vanaisa nõnda) armastas väga lugusid jutustada ja selleks oli ka üks eriline koht. Mäletan, et me käisime tihti nõiakivi juures, kuhu jutustamise ajal ilmusid kommid. Ju see kivi oligi endale sellise nime saanud võluväel ilmunud kommide tõttu. Vanaisa oli maias ja ta jagas alati heameelega komme lastele. Nõiakivi ümber kasvasid ka maasikad, mida korjates võis kivi ümbert jällegi kommi leida. Uskusin seda nõidust alati.

Nüüd, aastaid hiljem, kui Taadu on meie seast lahkunud, pole ma seal enam kordagi käinud, aga lugu nõiakivist ei unune. Uurisin ka teiste Taadu lastelaste käest, et kuidas see lugu ikkagi oli. Minu õde rääkis, et kommi sai ainult siis, kui olid hea laps olnud. Täditütar mäletas, et tema viidi sinna just siis, kui ta pahandust oli teinud. Huvitav on see, et ükski täiskasvanu polnud Taaduga nõiakivi juures käinud.

Nii oligi Taadul iga lapselapse jaoks oma variant, mida sai kasutada. Ma arvan, et kuna ma olin kõige pisem, siis minu jaoks leidus alati hea lapse komm.