Katrin Taniste - meie aja Pipi, kes valutab südant naiste käekäigu pärast
Õigupoolest erineb Katrin Pipist muuski mõttes - kindlasti ei kanna ta jalas erivärvilisi sukki, tema kingad on õiges suuruses, pole tal ka tedretähne ja õlal ahvipärdikut. Teisalt, vaatad teda, ja saad aru, et Pipi mis Pipi - temast õhkub sisemist tugevust ja küpsust, ilmselt ei jää puudu ka kehalisest tugevusest. Seda peab olema, sest meie Pipi tegeleb karatega.
Katrin on praegu 18-aastane. Karated on ta harrastanud 12 aastat. "Mida varem alustad, seda suurem on võimalus, et jõuad kaugele. Kes tuleb hilja trenni, peab olema väga andekas, et midagi saavutada," ütleb ta ise.
Karate - eluviis
Katrin on palju saavutanud - ta on olnud hooaja mitmekordne liigavõitja ja saavutanud esikolmikukohti ka välismaal.
"Parim sõbranna hakkas karate- trennis käima. Algul vanaema ei tahtnud mind lubada, kuid leebus, kui kehalise kasvatuse õpetaja ütles, et see on lapse arengule kasulik. Nii hakkasingi klubis Daigo käima," selgitab Katrin, kuidas ta tee karate juurde leidis. Nüüd on nad sõbrannaga Daigos ühed kogenuimad karatekad.
Just pidev konkurents sõbrannaga on innustanud edasi liikuma.
Katrin ütleb, et karate on populaarne ala - võistlejaid on vähe, aga harrastajaid-huvilisi tuhandeid. "Karate kohta öeldakse tänapäeval sport. Paljud ei taha karated olümpiaalaks, vältimaks selle muutumist rahaspordiks. Idamaades pole karate sport, vaid elustiil," selgitab neiu.
Karates hindab Katrin sügavust ja vaimsust. "Ma oskan keskenduda, võime jääda rahulikuks on elus äärmiselt kasulik. Vaimult tugev olemine tähendab ka enesekindlust - usku oma võimetesse, hakkama saamist, aga ka oskust kontrollida inimesi enda ümber," nendib ta.
Nüüd ka treener
Kuna oskusi ja teadmisi on kogunenud ning head õpetajaomadusedki olemas, tegutseb Katrin nüüd ka ise treenerina. Ta töötab lasteaia- ja koolilastega. "Saan end panna ka oma treeneri olukorda. Kui oled olnud nii õpetaja kui õpilane, näed et töö peab olema vastastikune," räägib noor treener oma kogemustest.
Treeneritöös naudib Katrin kõige enam teadmiste edasiandmist. Laste arengu nägemine on tema jaoks kõige parem tagasiside.
Neiu tunnistab, et laste kehalised võimed on nõrgemaks jäänud. "4-aastane laps ei suuda ühe jala peal 20 meetrit hüpata. Sellest saab aga treeningu abil üle," nendib ta. Treenerina töötades ei saa Katrin ise enam nii palju treenida kui varem. "See teeb kurvaks. Samas võib ühe tee lõpp olla uue algus," mõtiskleb tütarlaps.
Pipi tegutseb
Pipi ei käinud koolis. Katrin käib, ta on hea õpilane. Aktiivne ka, muidu poleks ta õpilasesinduse president. Ta ise ütleb, et teda huvitab enda ja teiste huvide kaitsmine.
Neiut huvitab ka muusika. Seepärast korraldab ta teiste noortega Maheda Muusika Õhtuid. Kohalikule rahvale pakutakse võimalust kuulata tasuta suurepäraseid esinejaid. Inimestele rõõmu valmistamine ja suurte asjade korraldamine meeldib Katrinile.
Meeldib ka poliitika. Katrinit paluti kandideerida kohalikel valimistel, kuid ta arvas, et pole sellise vastutuskoorma jaoks veel valmis.
Mis edasi? Väga pikalt kaalus Katrin näitlejaks hakkamist. Näitlemine on tema suur kirg. Võib-olla saab temast aga (tele)ajakirjanik või mõne ettevõtte juht?
Sügavad mõtted
Katrin tunnistab, et armastab unistada ja mõtiskleda maailma asjade üle. "Mõtiskledes võin unustada, et olen olemas. Vahel kardan, et mõtlen liiga suurelt. Aga elu toob maa peale tagasi," ütleb ta.
Katrin valutab südant naiste käekäigu pärast. "Eestis on väga palju tugevaid naisi - parimaks näiteks silmapaistvad naispoliitikud ja tippjuhid.
Kahjuks on ka teine, kurvem pool, kes on elul minna lasknud," arvab ta. Katrin soovitab naistel pöörata tähelepanu nii füüsisele kui vaimule. "Naine peaks olema haritud ja hoiakuga," nendib ta.
Eluga Kosel on Katrin rahul. "Siin on hea elada, väike koht. Kõik eluks vajalik olemas. Vaba aja veetmiseks peab siiski Tallinnasse minema," iseloomustab neiu oma kodupaika.
_______________________________________________________________
Karate ja konfliktid
• Võistluskunstidega seoses võib tekkida küsimus, kas on tulnud ka väljaspool saali võidelda? Katrin ütleb, et õnneks midagi väga hullu pole juhtunud, kuid konflikte on ikka ette tulnud - näiteks on tulnud mõnele ulakale nagamanile koht kätte näidata. "Sellel hetkel sa ei mõtle, et oskad karated. See tuleb automaatselt," sõnab neiu.
• Ta räägib ühe seiga elust enesest: "Kui me käisime Peterburis, toimus võistlus ühes väiksemas linnas. Saabusime sellesse linna rongiga. Kui hakkasime linnast lahkuma, nägime järsku, et meie ümber on moodustunud ring tumeda nahaga meestest. Rong sõitis ette, läksime peale, nemad ka. Jälgisid meid ja meie asju pidevalt, kuid hiljem ikkagi taandusid. Meil oli rühmas ka väiksemaid lapsi. Neil võis päris hirmus olla."
