Lugejakiri: Iisaku uudistajate sekka peidavad end ka vargad

„Iisaku on ilus koht", ütlevad tihti võõrsilt tulnud. Oleme harjunud, et meile satuvad külalised. Harvad ei ole korrad, kui märkad kedagi pildistamas või ümbrust imetlemas. See on ka loomulik, sest oleme pingutanud selleks, et meid märgataks. Kahjuks ei tule kõik külalised meie kodukohta imetlema, vaid nende sekka peidavad end ka vargad.

Ühest sellisest „imetlejast", kes tänavaid pidi Iisakuga tutvub, tahangi kirjutada.

Puhkasin pilku ja tõstsin silmad korraks aknast õue. Tänavat pidi lähenes tumedates üleriietes noormees. Alguses ma isegi ei pööranud talle tähelepanu, sest Tervise tänavalt käiakse palju Tartu maanteele hääletamas. Noormees oli ümbruse suhtes uudishimulik. Tundus, nagu poleks ta kindel, et on õiges kohas. Siis aga selgus, miks ta uudishimutseb.

Naabrimees oli puuriida najale pliidiraua tõstnud. Noormees astus kohe ligi ja võttis selle kaasa. Korraks jäi mulje, et nii see peabki olema. Siis aga hakkas noormees varga kombel seljataha vaatama. Väljusin majast, et anda märku teo ilmsiks tulekust ja samas püüdsin naabrimehele helistada. Varas viis raua üsna kaugele ja viskas kraavi ning asus Tartu maanteel hääletama. Naabrimees ei saanud kohe tulla.

Möödus 10-15 minutit, kui „suure" tee ääres peatus auto. Sealt astus välja varas ja kiirustas oma „kaotatud" saagi poole. Läksin uuesti välja ja samas helistasin naabrimehele. Varas nägi mind, hüppas kraavi, rabas pliidiraua ja edasine oli autojuhiga kiire koostöö. Auto tagurdati sõiduvalmis, kaup visati peale ja läinud nad olidki. Naabrimees küll tuli, kuid jäi 2 minutit hiljaks.

Mulle meenus, et olen korra varemgi sellist siluetti meie tänaval näinud. Küllap on ta ka teistel tänavatel käinud. Olgem tähelepanelikumad. Kunagi ei tea millal vargajõuk oma vaatlejad jälle välja saadab.

A. Rannamäe