Raplamaa aasta naine 2013 on Virve Õunapuu
Kõik, millele ta on selles vallas käed külge pannud, on saanud uue hingamise. Sutlema mõis ning selle ajalooline väravatorn teevad talle igavesti aupakliku kummarduse oma hävingust päästmise eest. Sutlema mõisa ei kujuta ilmselt keegi enam ette ilma jõulumaa, keskajapäevade, augustikuu kontserdite ja näituste ning maalikoolita. Tema kirjutatud näidendeid on ette kantud nii Sutlemas, Sulul kui Juurus.
Tema eestvedamisel avati selle aasta juunikuus Hageri kalmistul mälestuskivi kahele Eesti kunstiloos olulisele kunstnikule Gottlieb Welte'le ja Gustav Hippius'le.
Ta on üks maakonna usinamaid ja paremaid projektikirjutajaid, tänu temale on elule saanud mitmed pärimust kajastavad trükised ja lauamängud, mälestuspingid, Hageri spordija mänguväljak.
Ta jumaldab kollased kullerkuppe. Mulgipuder on tema suur lemmik, aga lambaliha ja kalamarja ei võta suu sissegi.
Armastav ja hooliv ema, üles kasvatanud neli last, kaks poega ja kaks tütart, täna on kahe rõõmsa lapselapse vanaema.
Rapla maakonna jaoks on kindlasti tegemist inimesega, tänu kellele vanad traditsioonid on aus ning füüsilist ja vaimset pärandit väärtustatakse võrdselt, kellele maakond teeb suure kummarduse meie kultuuripärandi säilitamisel ja teadvustamisel.
Virve Õunapuu: Minu jaoks on hästi oluline, et nende päevade raames me jäädvustasime mitmel moel Hageri kihelkonnas elanud ja töötanud tuntud inimeste, eelkõige lauluisa Kreutzwaldi mälestust. Ma tean, et paljudele tuli üllatusena, kuidas Hageri ja Kreutzwald omavahel seotud on. Aga noorpõlves olid tal tihedad kokkupuuted Hageri kihelkonna rahvaga, eriti kirikumõisaga, mis tema kujunemise juures teatavat rolli mängisid. Kirikumõisa leerimaja nn väravate kõrvale sai ka tema nimeline pink pandud. Hea on teada ka, et 2014. aastal plaanitakse sellel kohal Harju maakonnale üle anda laulupeotuli.
Hageri rahvamaja juurde said kihelkonnapäevade raames nimelise pingi ka Laine Mesikäpp ja Salme Vasari.
Üheks tiitli saamise põhjuseks arvab Virve, et kui muuseumit peeti siiani väikseks ja tähelepandamatuks, siis osaleti sel aastal kahes suures üle-eestilises projektis. Pärandiaasta mälumäng, kuhu sai vimkaga küsimused saadetud ja mis seejärel raadioeetris kõlasid. Näiteks niisugused: kui rong sõidab läbi Toompea, Kiusuküla, Kelmiküla ja Lilleküla, siis missugusest asulast on jutt? Vastus on Kohila, mitte Tallinn, nagu arvata võib.
Teine projekt - pärandini rööbastel valmis koostöös Edelaraudteega. Kõikidel koolidel oli võimalik rongiga tasuta sõita, et külastada muuseume ja osaleda nende pakutud programmides.
Kohilas käisid nt Viljandimaa väikeste maakoolide lapsed ja paljud neist said tänu sellele esimest korda rongiga sõita.
„Kui detsembri alguses toimus Viljandis pärandiaasta teatraliseeritud kokkuvõte, oli tore kuulda, et rong hakkas liikuma Hageri muuseumist, esimene peatus Kohila, Tohisoo ja Lohu mõis. Järgmisena nimetati juba Tartut ja vahepeal nagu muud Eestimaad ei mainitudki," on Virve kordamineku üle uhke.
Maakondlikest projektidest tunneb Virve enam heameelt selle üle, et sai taastatud õpilaste kodu-uurimise projekt, mille raames peaksid hakkama toimuma ka iga-aastased koduuurimise konkursid.
Loomulikult ollakse Hageri muuseumiga väljas ka kevadistel turismimessidel.
Palju õnne ja jätkuvat edu!
