KIRJUTA, kuidas ääremaal ellu jääda!

Lahtilükkamata teed, kaugel asuvad poed ning ametiasutused, kehv transpordiühendus, puudulik mobiililevi ning pikk politsei ja kiirabi ooteaeg - kõik tundub justkui rääkivat seda keelt, et keskusest kaugemal elav inimene ei saa kellelegi teisele loota ja peab olema valmis kõikvõimalike olukordadega ise hakkama saama.

Lääne-Viru ja Järvamaa piiril elav Priit Adler tõi ääremaa elukorralduse kohta mõned elust enesest pärit näited: "2010. aasta detsembris põles piirkonnas elektrivarustuseta ja elaniketa talumaja. Elanikud nägid seda kuma kaugelt ja kutsusid tuletõrje, kuid abi jõudis kohale alles paari tunni möödudes.

Piirkonna ühel vanaproual halvenes äkitselt tervis ja ta kutsus endale kiirabi. Piirkonna teede olud aga olid niivõrd puudulikud (riigi 4. kategooria maantee oli lahti lükkamata - see oli nende külade lähim ühenduspunkt päästekomando ning kiirabi ligipääsemiseks), et abi jõudmine võttis palju aega. Kiirabi jõudis Väike-Maarjast, mis  oli talle õnneks suhteliselt lähedal (19 km) vanaproua juurde kehvade teedeolude tõttu 1,5 tunniga. Õnneks polnud proua seisund eluohtlik ja ta paranes.

2013. aasta sügisel oli piirkond tormi tõttu kaheks nädalaks ilma elektrist ning mobiilsidelevist. Kui kellelgi oleks mingi õnnetus juhtunud, oleksid inimesed pidanud iseseisvalt olukorraga toime tulema.

Antud näited on mõned väga paljudest, mis piirkonna elanikele muret tekitanud on.
Tartu Ülikooli geograaf Garri Raagma on ajalehes Sirp (19.09.2013) kirjutanud: „Praegu on üle kolmandikul tallinlastest maakoht või teine kodu, kus nauditakse looduslähedast keskkonda. Kui kaugem Eesti kantakse maha, siis on probleemne ka suvekodudesse saamine (teed), seal elamine (elekter-side, teenuste, ennekõike esmatarbe kaupade ja teenuste olemasolu ja tase) ning ka turvalisus: marginaliseerunud kogukonnad (rääkimata olematust politseist) ei pruugi kohalikke kaake enam kontrolli alla saada."

Sarnane on hetkeolukord ka Lääne-Viru ja Järvamaa piiril. Paljud kohalikud ise tõid 2013. aasta suvel läbiviidud arutelus välja, et turvalisus nende ääreala piirkonnas teeb neile muret.

Ka Statistikaaamet ja teised avalikud andmed kinnitavad, et viimase 10 aasta jooksul on Eestis:
1) politseinike arv on vähenenud üle kolmandiku;
2) päästekomandode arv on vähenenud ligi viiendiku ja
3) kiirabibrigaadide arv on vähenenud ligi poole võrra.

Turvalisuse teenuste kättesaadavus on vähenenud ning muutunud aeglasemaks, nende operatiivsus on samuti langenud," kirjeldas Priit Adler.

Hea lugeja, jaga oma nõuandeid - kuidas ääremaal ellu jääda? Mida saavad inimesed ise ära teha, et ääremaal elu turvalisemaks muuta? Millisest teenusest tunned oma kodukohas enim puudust?
Saada oma lugu aadressil [e-mail]