Loksa Muusikakoolis tähistati Ilmar Muraka 80. sünnipäeva

3. jaanuaril Loksa Muusikakooli saalis toimunud uusaastakontserdi aukülaliseks oli Ilmar Murakas, kes tähistas 31. detsembril oma 80-ndat sünnipäeva. Kontserdi kava oli koostatud akordioni- ja kitarrimuusikast.

1972. aastal oli juubilar Ilmar Muraks üks Loksa Lastemuusikakooli asutajatest ja töötas akordioniõpetajana (enne seda juba üle 10 aasta Loksa KK muusikaklassis). 1978. Aastal hakkas andma üldpillina kitarritunde., millest kujunes tänaseks tugev kitarriklass. Igale õpilasele kirjutas ta käsitsi välja õppematerjali vihiku, omades väga ilusat noodikirja (meenutab üldkitarri õpilane Gerta Allemann, kes töötab praegu Loksa Gümnaasiumis muusikaõpetajana).  Ka süntesaatorimängu saladusi jagas Ilmar Murakas soovijatele üldaine tunnis.

Ilmar Muraka tugevatest kitarriõpilastest läks edasi õppima Kirsi Tilk, praegu täiendamas end Kopenhaagenis. Kirsi alustas oma esinemist 3-4 klassis õpitud Sagrerase „Mazurkaga", mille esitus oli täiuslikult viimistletud ja meeliköitev just oma lihtsuses. Vahetu sisseelamine muusikasse väljendus ka Albenize „Pavana-Caprichios". Musika olemus kajastus isegi Kirsi silmades ja pea liigutustes.

Kitarril esines veel Vahur Kubja, kelle juures Kirsi lõpetas muusikakooli peale Ilmar Muraka töölt lahkumist. Vahur Kubja emotsionaalne itaalia kitarriklassiku Tarrega „Mälestusi Alhambrast" jääb kauaks meelde.

Vilistlaste akordioniansambli esitus Erika Kasetalu juhendamisel oli kaasakiskuv ja rütmikas ning Kert Krüsbani etteaste paljulubav. Tänasest kitarriklassist mängis kontserdi avanumbri lõpetaja Siim Aksel Amer.

Südamlike sõnadega õnnitlesid juubilari endised õpilased, kolleegid ja kontserdikülastajad. Elevust saalis tekitas Kirsi meenutus, kui küsimusele: „Kuidas seda kitarri siis ikka hoidma peab?", vastas õpetaja: „Peaasi, et maha ei kuku."

Elav muljetevahetus jätkus kohvilauas. Üksteist peab hoidma - see oli kontserdi motoks. Üheks ühtehoidvaks abinõuks on kindlasti muusika.