Kino on Mustlas alati popp olnud

Nõuka ajal oli kino väga oluline nähtus. Praegu käiakse kinos ehk uusi filme vaatamas, tollal oli see ainuke võimalus näha lääne toodangut. Telerist tulid ju ainult Vene sõjafilmid, suurtel pühadel ka ehk mõni komöödia.

Mustlas olid kinoõhtud kolm korda nädalas: teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval. Alati oli kavas kaks filmi. Kuulutused olid varakult kenasti üleval, väga ilusa käega maalitud. Kogu kinoasjanduse taga oli üksainus inimene, nimeks Rein. Kino-Reinuks teda kutsutigi. Ta tõi filmid kohale, müüs pileteid, maalis kuulutused. Pilet maksis 20 kopikat, mis oli ühe saiapätsi hind. Vahel, kui Rein lõbusas tujus oli, sai ka ilma piletita sisse.

Eks enamasti olid ka kinos needsamad Vene sõjafilmid, aga pühapäeviti püüdis ta näidata ka mõnda "kassahitti". Omaette nähtus oli muidugi India kaheseerialised nutufilmid. Siis oli kultuurimaja saal puupüsti rahvast täis, taga seina ääres seisti püsti, polnud harv, et rahvas seisis otse uksel või isegi fuajees. Ilusad inimesed, ilusad riided, värvid, loodus, laulud, tragöödia ja armastus - rahvas nuttis lahinal. Kord jäi film ootamatult seisma ja tekkis vaikus.... Saal oli kõva luristamist ja nuuskamist täis. Siis hakati küll naerma.

Rahva hulgas olid populaarsed ka Prantsuse komöödiad, Fantoom, Pikk Mees ja Louis de Funes. Mäletan ka indiaanifilme Gojko Miticiga. Need olid laste seas populaarsed.

Millal kinonäitamine otsa sai, täpselt ei mäletagi, ilmselt millalgi 90ndatel. Nüüd sai nutta ka kodus koos Orjatar Isaura ja nutvate rikastega, tulid satelliidipannid ja Emmanuelled. Kino-Reinu tervis halvenes ja uut inimest ei leitud. Varsti lõpetati kinonäitamine maal üldse ära.