Sotsiaaltöö - töö, kus saab elu selgeks
„Meid võeti igale poole kaasa, iga päev kogesime midagi uut. Olen pidanud teinekord oma praktikapäevikusse kirjutama, et täna ma ei õppinud midagi," rääkis Riina Asumets, „mitte aga Vinni vallamajas."
38-aastane Oleg Rõbakov on pärit Vetiku külast ja on oma kursusel ainus noormees. Mõtte minna õppima Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli sai ta valla sotsiaaltöötajatega kokku puutudes.
Oleg oli mõnda aega töötu ja tal oli aega oma elu üle järele mõelda, kas minna õppima piirivalvuriks, sest ajateenistuses olles hakkas see amet väga meeldima, või valida sotsiaaltöö. Liisk langes sotsiaaltöö kasuks.
Oleg tahtis teha meelepärast tööd ja tunda, et teistel oleks tema tööst kasu. Õppima asudes oli tal kartus, et ta ei saa hakkama, sest gümnaasiumi lõpetamisest oli möödas üksjagu aastaid ja palju õpitust ununenud.
Eesti keeles edasiõppimise muutis raskeks asjaolu, et ta oli varem õppinud ta vene keeles, ehkki eesti keelt on ta rääkinud kodus lapsest saati. Nüüdseks on esialgne hirm kadunud.
Riina Asumetsalgi oli gümnaasiumi lõpetamise järel sõelal kaks valikut: kas minna õppima sotsiaaltööd või lasteaiakasvatajaks. Mõlemale erialale viis dokumendid sisse.
„Kuna Saaremaal, kus ma elan, räägitakse Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli kohta ainult head ja ka vastus tuli positiivne, siis otsustasingi Mõdriku kooli kasuks. Ja pole kordagi kahetsenud!"
„Enne praktikale minekut mõtlesin, et kohalikus omavalitsuses töötavad ametnikud tegelevad peamiselt paberiööga. Selgus aga, et väga palju tuleb kokku puutuda valla elanikega: kohtuda nendega, teha koduvisiite," jagas praktikamuljeid Oleg. Tema arvates on üldisemas plaanis sotsiaalalal töötavate inimeste töö küllaltki raske, suure töökoorumuse juures ei ole töö piisavalt väärtustatud. Sotsiaaltöötajad töötavad inimestega ja nende mured tulevad sageli koju kaasa ja inimesel on oht läbi põleda. Oleg loodab, et kui töösse rohkem sisse elada, siis tekivad oskused, kuidas end läbipõlemisest säästa. Riina Asumetsa arvates on sotsiaaltöö samuti raske töö, aga pikapeale harjub töö eripäraga ära. Kumbki noor ei kahetse, et on oma tulevaseks ametiks valinud sotsiaaltöötaja oma.
Olegile meeldib selle töö juures, et vanemaid inimesi ära kuulates saab elu kohta rohkem teada. „Igapäevaselt käin läbi omavanustega ega suhtle vanemate inimestega.
Jah, ma tean, et noored inimesed vanadest midagi kuulda ei taha. See võib jääda viisi taha, kuidas vanad inimesed oma kogemusi edasi annavad. See ei pruugi meeldida.
Sa näed, et vanadel inimestel on raske, ometi nad ta ei kurda, nad leiavad midagi ikka positiivset. Ega see ei tähenda, et noortel oleks muretu elu. Igal põlvkonnal on oma aja mured ja eluraskused."
Riina töötas suvel avahooldajana, praktikal on ta käinud kodulinnas Kuressaares, Tallinnas ja nüüd Vinnis. Oleg on olnud praktikal nii Johanna Keskuses, Vinni Perekodus, hooldekodus Kuldne Sügis ja kogunud endale kodu lähedal hea võrgustiku uueks alguseks.
Edasi ootab noori praktikaaruande kaitsmine, kevadel suur komplekseksam ja siis tööle või taas kooli. Eks elu näitab!
