"Haapsalus jalutad ringi - linn on täis igavlevaid Soome turiste. Viiendal päeval on nad väsinud nägudega, käivad Africas õlut joomas ja aega surnuks löömaks. See on ju potentsiaal. Võtaks kaatri, hommikul korjaks turistid spaast kokku, viiks Vormsile. Ühe päeva reis, vormsilased võtavad vastu, pakuvad oma imelist veisepraadi, ekskursioon, stoorid. 

Rääkisin idee ära, öeldi, väga hea idee. Aga selleks, et seda ära teha, on teatud tingimused. Sealne külasadam on nii madal, et ei saa kaatriga  ligi, peab kaugemale ankrusse jätma. Näiteks poi peale. Sinna tulevad  sõudepaadiga vormsilased nagu pärismaalased vastu. Selge. Vaja panna poi. See jutt oli talvel. 

Ütlesin, teeks praegu meetripaksuse jääga poi õigesse kohta, kevadel kukuks see ise õigesse kohta. 

Küsisin, kas traktor on?
 - Jah.

Kas raskused ja kett on?
 - Jah, ja poi ka. 

Väga hea. Millal lähed poid sisse panema?
 - Oi, ma ei tea, need postid on lume all. 

See ei ole ainuke näide. Puudub tahe midagi koos teha. Mis on Läänemaa suurim rikkus? Puutumatu loodus. Aga kuidas puutumatu loodus tekib? Siis, kui keegi midagi ei tee. Peame välja mõtema, mida me teeme ja siis koos ära tegema," kirjeldab Indrek Loo.