Eiko Oriehovs ja Janek Kudrjavtsev – mehed, kellega võib luurele minna
Päästeringi teema on seekord suitsusukeldumine ja selleks vajalik varustus. Suur punane auto kooli ees tekitab lastes muidugi elevust. Vanemate klasside noormehedki eelistaksid tulla uudistama, aga õpetaja kupatab nad hoopis kehalisse kasvatusse.
Vajalik tund seegi, ega ilma piisava füüsilise trennita päästjaks saadagi, nendib suur ja tugev päästja Meelis Kombe.
Tema ja ta töökaaslased Eiko Oriehovs ja Janek Kudrjavtsev näitavad ja tutvustavad noortele kaasavõetud päästevarustust, mis tulekahju ajal on suureks abiks põlevast hoonest inimeste leidmisel.
Pärast seda, kui päästjad on lähemalt selgitanud, kuidas ja miks suitsusukeldumine üldse käib, näidatakse hapnikuballoone, -maske ja infrapunakaameraid.
Midagi sarnast pole lapsed varem ilmselt näinud ega käes hoidnud, sest ohhoo- hüüdeid on järsku terve klass täis. Eriti aktsioonis on noormehed. Kui Eiko Oriehovs hapnikumaski lähemalt demonstreerib, ilmutab häid teadmisi üks väike tüdruk 1. klassist, kes teab täpselt, millega tegu: "See mask pannakse inimesele pähe, kes on tulekahju ajal majas, et ta hingata saaks, kui päästjad ta sealt välja toovad."
Tema vastus pälvib päästjatelt heakskiitvad noogutused. Väike tüdruk on komandokülastusel ilmselt tähelepanelikult kuulanud.
Kui noorte tegemiste juurest Aste alevikust tagasi jõuame ja komando hiigelsuured uksed meie selja taga kinni vajuvad, keerleb mu peas ainult üksainus mõte: "Oh oleks, et kellad ei käiks!" Mis kellad, küsite. Häirekeskuse kellad, mis annavad märku, et kuskil vajatakse päästjate abi - siis jääks ju intervjuu ära. Aga jätan selle targu välja ütlemata.
Oluline on huumorimeel
Kuressaare komando töötajatest rohkem kui pooled on Kaarma valla mehed. Aastaid noortetööd teinuna olen nendega kohtunud üsna mitmel korral. Vähemalt mis ennetustöösse puutub, on nad alati olnud sõbralikud, asjalikud ja professionaalsed, lastega ei riidle ja vähemalt pealtnäha närvi ei lähe. Seda, millised mehed end tegelikult päästja tulekindla kiivri all peidavad, uurima läksingi. Enamgi, paljud neist on aktiivsed sportlased ja muidu tublid inimesed ka väljaspool päästemaja. Eiko Oriehovs on päästjana töötanud kuus aastat ja ametiga väga rahul. Omal ajal töövestlusel küsinud Margus Lindmäe temalt muu hulgas ka huumorimeele kohta - et kas on ja kui palju. Ilma selleta hakkama ei saavat, eriti mis naljast arusaamisesse puutub. Eikol sellega probleemi pole, saab aru, ja suu peale kukkunud ka pole.
Postimehes hiljuti avaldatud artikli järgi on päästja elukutse kõige rohkem stressi tekitavate ametite edetabelis kolmandal kohal. Kui Eikolt küsida, kas tabelikoht peab paika, ajab see teda muigama. "Seda tabelit ei maksa küll tõsiselt võtta. Päästjatöö on töö nagu iga teinegi," arvab ta. "Stressata võib igas ametis, näiteks koristaja omaski. Oluline on, miks seda tööd teha, mitte see, mis töö juures ei meeldi," selgitab Eiko. "Elu ei maksa enda jaoks keeruliseks teha."
Palga pärast tööl ei käi
Samal seisukohal on ka meeskonnavanem Janek Kudrjavtsev. "Jah, stressist või pingelistest situatsioonidest rääkides, siis on ette tulnud igasuguseid, ka väga keerulisi olukordi, mis jäävad silme ette. Algusaastatel kindlasti rohkem kui praegu.
Sellised verised pildid tuleb siiski sündmuskohale maha jätta. Kogemused on ses suhtes kõvasti karastanud," räägib Janek.
"Kui õnnetus on juhtunud lastega või mõni raske avarii on olnud, siis keerab emotsioonid ikka üles. Aga neist ei tohi välja teha, oma töö tuleb ära teha. Uusi asju tuleb peale ja ajapikku ununevad ka nähtud pildid."
Janek Kudrjavtsev ei osanud oma sõnul hullemaski unenäos ette näha, et ta ühel päeval päästjana töötab. Kui sõber aga ükskord kutsus, siis võttis ta oma elu seni kõige pikema mõtlemisaja - ühe nädala. Kuna mees pandi ka kodus n-ö fakti ette, et on aeg jope püsivalt ühte varna riputada, siis langes mitu asja heas mõttes omavahel kokku ja tänaseks päevaks on Janekil ette näidata samuti kuus aastat päästjastaaži.
Koos käisid nad ka Väike- Maarja päästekoolis, Janek päästespetsialiks õppimas, Eiko päästjaks. Eiko kursusele sattus mehi igast maakonnast - nii juba töökogemusega kui ka värskelt kaitseväeteenistusest tulnuid. "Üks altruistide seltskond sai kokku!" naerab Janek ja Eiko märgib, et sellist head klappi nagu nende grupis oli, tänapäeval naljalt ei kohtagi.
Samasugune meeskonnavaim püsib edasi ka Kuressaare komandos. "Palga pärast ei käi meil siin keegi tööl," kinnitab Eiko. Meeskond on ühtne ja seda mitte ainult ühes vahis, vaid terves majas. Tihtipeale ei peagi sündmuskohal midagi seletama hakkama ja näitama, kus keegi midagi tegema peab, igaüks taipab ise ja samas jälgib hoolega teisi. Üksteist mõistetakse juba ainuüksi kehakeelestki - seda läheb eriti vaja siis, kui õnnetuskohal on vaja kiiresti tegutseda, mask peas ja raske varustus kanda.
"Inimesi on muidugi erinevaid," räägib Eiko. "Kui tuleb väljakutse, siis mõni muidu vaikne ja tagasihoidlik mees on püsti nagu püssikuul, nii et tuline jutt taga ja ainult sussid jäävad põrandale maha! Kuigi jah, seni pole veel ükski mees päästeautost väljakutsel maha jäänud," naerab ta.
Saaremaa päästepiirkonna juhi Margus Lindmäe sõnul on Eiko ja Janeki puhul tegemist meestega, kellega võiks iga kell ükskõik kuhu luurele minna, kellele ei pea ütlema, mida teha, kuidas teha. "Väga töökad ja mehed õiges ametis," kinnitab ta.
Teiste tublide päästjatega jätkame juttu järgmises lehenumbris veebruaris.
