Mis siin ikka pärida
See oli sobilik kokkuvõte Kaarma valla möödunud kultuuriaastast, nii idees kui ka pildis.
Möödunud õhtul oli Vaiveres toimunud traditsiooniline Kaarma valla kultuurirahva oma pere päev. Toast õhkas vastu sinna eelmise õhtu pidurahvast jäänud soojus. Rahvast oli seltsimajja mahtunud palju. Kuigi, kui teise kandi pealt võtta, siis võiks ehk suure valla peale neid veelgi rohkem olla. Tuba sai valitud lihtsalt na kitsuke. Aga õlg õla kõrvale sätituna mahtusid need seitsekümmend pidulist kenasti laudade äärde ja rõõmsalt tantsupõrandalegi.
Igal oma pere päeval on alati olnud ka teema, mille abil peo sisse ka kollektiivide ja teiste kutsutute etteasteid põimida.
Sel korral oli teema "Mis siin ikka pärida" - kantuna mõttest, et lastel on kombeks alati pärida, sest niimoodi nad ju õpivad. Täiskasvanud kipuvad laste pärimise peale aga käega rehmama, sest elu tundub kibekiire ja kellelgi pole aega seletada. Etteastete kujundamisel olid abiks küsimused, mida meil õigupoolest on, mida pärandada, ja mille kohta võiksid lapsed rohkem pärida. Tulemused olid kaasahaaravad, humoorikad, mõtlemapanevad ja väga vahvad.
Vastuseid leiti nii laulu, tantsu, mängude kui mõistatuste kaudu.
Oma lühikeste etteastetega andis õhtule vahvat särtsu juurde kohalikest noortest neidudest koosnev sõutrupp Saarekad, mille seekordses koosseisus olid Birgit ja Sigrid Vinn, Kärt ja Ann Hansen ning Mari Kolk. Nemad olid kui elav näide, et isetegemise rõõm ja kooskäimise lust on kestev väärtus.
Kus keiakse, senna jäävad jäljed - mul on hea meel nende Kaarma valla vahvate tegijate üle, kes ikka usinalt käivad ja jälgi jätavad. Mitte ainult lumme, vaid pigem just oma kultuuriruumi. Selleks, et meie pärandi jäljed ei kaoks nagu sulav lumi, on vaja neid visalt edasi anda.
Laske lastel pärida, andke neile edasi oma kaasaegsete ning ka esivanemate tõekspidamisi ja traditsioone. Pärige ka ise, sest tõtt öelda teame me kõik, et õppimine pole pelgalt laste rida.
Mina tänan südamest kõiki jäljejätjaid ja kaasaaitajaid!
