Kuidas Tats Kiilis kohalikku elu arendab
"Kiili sattusin juhuslikult, kaks endist võistkonnakaaslast elasid perega siin, kutsusid, et tule, rahvast on siin palju, aga lastel pole eriti tegevust," meenutab Tatrik.
Nii jõudis tema ja klubi nimega SK Tats (nime pakkus välja abikaasa Merlin, ütleb Tatrik) Kiili valda. Laste ja noorte treenimisega oli Tatrik tegelenud pikka aega, alustas juba pärast Eesti Spordigümnaasiumi lõpetamist 1990ndate keskpaigas VK Tähes. Oma klubi rajas ta aastal 2007.
"Kui Kiili tulin, ei teadnud ma, kas siin on üldse lapsi," tunnistab Tatrik. "Ausalt öeldes polnud varem Kiilis käinudki. Kui siia tulin, nägin - kõik on suurepärane: saal on superhea, laste arv suur. Käsipall oli oma tegevuse just suuremas mahus lõpetanud, aga lapsi, kes sporti teha tahtsid, oli palju. Selles mõttes olin õigel ajal õiges kohas."
Nüüd on SK Tats treeninggruppides Kiilis 80 last ja 3 treenerit. Lapsi treenitakse ka Tallinnas Lasnamäel.
Kas kunagi klubi luues arvasid, et see nii suureks paisub?
Jah, ma arvasingi, et optimaalne laste arv, mida 2-3 treeneriga vedada suudan, on kuskil 120-140. Kui tahad klubi suuremaks ajada, siis peab olema rohkem väga hea kvaliteediga treenereid. Lihtsalt võimalikult suure laste arvu pärast pole seda mõtet teha. Kvaliteet hakkab langema.
Meie eesmärk on ikkagi võistlussport, oleme saavutuste peale orienteeritud.
Kas kavatsedki jääda laste ja noortega tegelema?
Jah, kindlasti. See on peaeesmärk. Väga hea on, kui keegi kuhugi edasi jõuab. Meie klubi maksimum võiks olla meeste esiliiga, kus soovin poistega mängida. Sealt tekivad igaühel endal suunad, kuhu edasi liikuda.
Mina loon neile võimaluse, et saaks kõrgemale tasemele minna. Tüdrukutega , kes praegu käivad 7.-8. klassis, võiks proovida 3-4 aasta pärast mängimist Eesti naiste kõrgemas liigas. Aga see tähendaks seda, et tüdrukud peavad nendel aastatel kõvasti tööd tegema ja koos püsima.
Saavutusi on Su kasvandikel juba praegu palju.
Hakkasin ka ise vaatama, et oli üliedukas aasta (2013 - M. T.). Eks paljud turniirivõidud tulid nibin-nabin, oleks paar punkti hoopis vastasele läinud, võinuks ka tahapoole jääda. Võistleme ju Eestis omavanuste tippudega - spordikoolid, klubid, kus alla 4-5 korra nädalas trenni ei tehta. Tase on tugev ja ühtlane.
Siinkohal tahaksin kindlasti tänada treener Marit Laidrood, kes on klubis teinud tublit tööd 1999/2000 tüdrukutega.
Kui ma võrdlen Kiili ja Tallinna lapsi - pealinnas on neid ahvatlusi rohkem, aga Kiili laps vaevalt et Tallinna sõidab, et kaubanduskeskuses istuda. Pigem tuleb trenni!
Eemalt vaadates tundubki Kiili võrkpallivallana, mängib ju TTÜ/Kiili lausa Eesti meistrivõistlustel esiliigas.
Jah, ja mulle meeldib, et ka harrastajaid on palju - tulevad kokku, mängivad isuga, korraldavad turniire. Alles nädalavahetusel toimus üks tore turniir.
Aktiiv on olemas, kes asjaga tegeleb. Ja kui vanemad on ees sportlikud, siis eks lapsed vaatavad ja tahavad ka proovida.
Palju on räägitud laste- ja noortespordi rahastamisest. Kuidas Sina oma klubiga hakkama saad?
Vald on kenasti õla alla pannud. Treeningtingimused on superhead, aga rahastamise pool tuleks üle vaadata, et kes mingi eesmärgiga sporti teeb. Ma olen rahul Tallinna nn pearahasüsteemiga.
Kui võistlustel ei käi, on koefitsient rahastamisel 0,5. Kui sul on tulemused ette näidata ja vastava kvalifikatsiooniga treener olemas, on koefitsient kõrgem. Samamoodi laste vanusega: mida vanem, seda kõrgem koefitsient. Aga eks Tallinnas on jälle omad miinused - tõstavad saaliüüri nii palju, kui ise tahavad. Kiili vald pakub lastele saali tasuta kasutamiseks, see on suur asi.
Võistlusi aitavad peamiselt rahastada vald, klubi , vanemad ja ka mõningad sponsorid. Samuti oleme saanud korralikku tuge ka Eesti Kultuurkapitalilt võistluste läbiviimiseks, laagrite korraldamiseks ja välissõitudeks.
Eesti Võrkpalli Liidu poolt korraldatud võistlustega on nii, et ei saa mõelda, et ühel võistlusel käisin ja järgmisele ei lähe. Kui oled oma vanuseklassis tipus ja jätad ühe võistluse vahele, oled kohe alguses tagasi.
Klubile oleks hädasti vaja juurde toetajaid, kes aitaks vähendada võistluste transpordiga seonduvaid kulutusi.
Millega noori motiveerid?
Kuivõrd eesmärk on võistlussport, siis vanemad teevad nädalas viis korda nädalas trenni, nooremad neli ja kõige nooremad, algkoolilapsed, kolm korda nädalas. Tagasiminek on kohe näha, kui vähem trenni teed.
Mida vanemad, seda rohkem võistlusi. Ja siis treenitaksegi selle nimel, et võistlustel eesotsas püsida. Edu kannustab. Eks pärast igat mängu peab analüüsima, kas andsime endast maksimumi, tähtis pole, kas oli võit või kaotus. Muidu pole arengut. Endaga ei saa kunagi päris rahul olla, see on juba tagasiminek. Samas tuleb noori pidevalt kiita heade soorituste eest.
Kas oled treeneri pilguga ka vaadanud, kes võiks tulevikus Eesti koondisesse jõuda?
Üks poiss on juba jõudnud, Mart Tiisaar. Tunnistati eelmisel aastal Schenkeri liiga parimaks mängijaks, mängib TTÜ klubis. Noortekoondise kandidaate, nii tüdrukuid kui poisse, on palju tulemas. Need poiste ja tüdrukute grupid, kellega 2008- 2009 alustasime, peavad nüüd meeste ja naiste arvestuses läbi lööma hakkama. Oleme maakondlikke turniire mänginud, ja nad saavad päris kenasti juba hakkama
Ja auhinnast - kas Sa oled enda jaoks lahti seletanud, mida tähendab tiitel "Kohaliku elu edendaja"?
Kui kuskile väiksemasse kohta, maakooli satub entusiast, kes tahab oma ala teha või arendada, siis kindlasti hakkavad tulemused tulema. Kui minu asemel oleks Kiili sattunud mõni hea jalgpallitreener, oleks tõenäoliselt praeguseks olnud väga head tulemused jalgpallis.
Tuleb tööd teha, et lapsi treeningul hoida. Treeneri ülesanne ongi rühmad võimalikult kaua koos hoida. Kiilis on kadu väike, lapsed käivad väga hästi treeningutel.
________________________________________________________
Türilt tippmängijaks ja treeneriks
Raigo Tatrik on pärit Türilt, kus lõpetas põhikooli. Siirdus tollasesse Eesti Spordigümnaasiumisse Tallinnas (praegu asub seal Audentese Spordigümnaasium).
Pärast gümnaasiumi lõpetamist mängis Tatrik Eesti tippklubides (Sylvester, Selver, Pärnu, Rakvere) ning samal ajal tegeles ka noorte treenimisega.
Aastatel 2000-2005 mängis Eesti rahvuskoondises 76 korral.
On ühe aasta klubivõrkpalli mänginud ka Lätis.
Pärast mängijakarjääri lõppu rajas klubi SK Tats ning keskendus laste ja noorte treenimisele.
Aastal 2009 tuli Kiili lapsi ja noori treenima.
Töötab lisaks treeneriametile ka Kiili Gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana.
Valiti Harjumaa Spordiliidu ja maaspordiliidu Jõud poolt 2013. aasta "Kohaliku elu edendajaks".
Raigo peres kasvab 2-aastane poeg Andero ja 6-aastane tütar Lisandra.
