Massiaru küla 415: Rahvas on sõbralik, abivalmis ja ühtehoidev
Praeguses Häädemeeste vallas on välja kujunenud viis keskust: Häädemeeste, Kabli, Treimani, Massiaru, Soometsa. Tänase artikli kirjutan Massiaru piirkonna kohta, kuna tänavu tähistab Massiaru küla oma 415. sünnipäeva.
Juba 160 aastat tagasi hakati sealses Kõruja abikoolis koolitarkusi õpetama. Selleaegses vallas on olnud üheksa kooli: Kõruja abikool, Sillukse kool, Mõisaküla abikool, Pändi abikool, Laiksaare valla kihelkonnakool, Teaste erakool, Laiksaare ministeeriumikool, Põllutöö rahvakool, Massiaru kool. Massiarus praegu enam kool ei tööta.
Massiaru koolimaja valmis 1938. aastal. Maja ehitamist soosis Massiaru lähedalt pärit tolleaegne põllutööminister Nikolai Talts (s 1890). Ajakirjanikud leidsid, et mängus olevat kolkapoliitika. Et ehitatakse koolimaja nagu loss rappa. Taltsi vastulause oli, et see maanurk siin on soine ja liivane - anname vähemalt oma lastele võimaluse, et nad saaksid selja sirgeks ajada.
Massiaru külje all on Nigula raba oma huvitava ja mitmekesise rabamaastikuga. 1957. aastal loodud Nigula (Riikliku) Looduskaitseala põhiülesanne on metsade ja rabade kaitse. 1991. aastast on looduskaitse all ka Laiksaare männik. Laiksaare metskonnas kasvab Eesti kõrgeim omamaine puu - künnapuu, 31,3 meetrit kõrge. Omapärast loodust saab nautida ka Laiksaare lamm-metsa rajal.
1949. aastal moodustati Laiksaare vallas kaheksa kolhoosi: Mäe, Võit, Urissaare, Kungla, Koit, Tuuliku Võit, Massiaru, Uusma. Aastate jooksul kolhoose ühendati ja liideti. 1963. aastaks sai neist ühine Massiaru kolhoos, mida juhtis esimees ja külaelu juht Juhan Mälksoo (1922-1986).
1997. aastast töötab Massiaru Põllumajanduslik Osaühing (POÜ), mis tegeleb piimakarja- ja taimekasvatusega. Selle juhatuse liige Atte Alfthan on Häädemeeste valla vapimärgi omanik. Laiksaare iseseisev kirikukogudus registreeriti 1896. aastal.
Palvemaja oli Massiarus juba palju varem. 1923. aastal alustati K. Tintsu algatusel kiriku ehitamist. Kirik tehti männipalkidest. 1924. aastal Tallinna metropoliit Aleksander pühitses kiriku Ristija Johannese auks.
Ehituseks saadi raha pidudest ja näitusmüükidest. Palju töid tehti talgute korras.
Palgid ja saepuud saadi oma metsast. Riigilt saadi 10 000 marka. Rahapuudus näpistas pidevalt. Kui kirik valmis, siis preester Tints teatas, et mitte markagi ei olda võlgu. Kirikuteenistus võis alata ja kestab tänase päevani ning loodetavasti ka tulevikus.