Kärstna Muinsuskaitse Klubi on 25-aastane
1988. aasta varasügisel pandi pead kokku ja võeti nõuks taastada Vabadussõja mälestussammas, mille kohalik rahvas oli oma raha eest püstitanud 1928. aastal ja kommunistid Nõukogude riigi raha eest õhku lasknud 1941. aastal. Sammas sai Kärstnas vanale kohale püsti järgmise aasta võidupühaks, olles teine Viljandimaal taastatud sammastest.
Oma riigi lootus ja usk sellesse olid tollal nii suured, et samba ehitamisest võttis osa sadakond Kärstna inimest. Töö juures visati nalja, kes sõidab selle eest küüditamisrongi esimeses, kes viimases vagunis Siberisse, aga hirmu enam ei tuntud. Vabadussammas oli ühendanud Kärstna rahva. Töö käigus tekkis tegijatest ilma korraldamata ja surveta Kärstna Muinsuskaitse Klubi, mille eesotsas seisid Mauri Keerutaja, Enn Kõva ja Priit Silla.
Talvel koguti pidude, vimplite, kalendrite ja fotode müügiga ning korjandustega raha, millega sai tasuda leedulasest kiviraidurile Stavitskisele ning katta väiksemaid kulusid. Suurema raha pani mängu Kärstna kolhoosi esimees Paul Grigagin, võimaldades töö juures kasutada kolhoosi masinaid ning lubades tsementi ja puitu. Sammas sai valmis õigeks ajaks ning avati erilise pidulikkusega.
Sambale järgnes hulk mälestuskive Vabadusristi vendadele, keda Kärstna kandis oli elanud kuus.
Kärstna vabadussambast sai klubile nii õnn kui õnnetus. Õnn oli selles, et tegime ära, kuigi ülesanne oli suur ja töö tundmatu, õnnetus selles, et paari aasta pärast hakkas külgpaneelidelt pudenema värvi- ning betoonitükke.
Tuli omal jõul lippidalappida ja üle värvida, nõnda iga paari aasta tagant. Lõpuks võttis remondi ette valla tellitud meister, kuid temagi tehtud remont ei pidanud vastu üle kahe aasta. Kogu häda põhjustas leedulasest meistri suur hool - saavutamaks paneelidel heledamat pinda, valas ta ülakihi valge tsemendi segust, mis ei ühinenud hästi aluspinnaga ja hakkas peagi lagunema. Mis viga neil, kelle sambad on graniidist!
Tähelepanuväärne oli see, et samba-klubisse tuli kokku 20 inimest. Miski sidus neid tugevamini kui valge tsement. Selle üle avaldas rõõmsat imestust ka klubi president Enn Kõva. Kohal olid perekonnad Kirt, Roht, Kõva, Janno, Sild ja mõned üksikesinejad.
25 aastat pole kellestki jälgi jätmata möödunud, kuid paljusid sambaehitajaid pole enam siinpoolsuses. Kas klubi jätkab tegevust? Paljusid samataolisi klubisid on unustus oma hõlma haaranud. "Küllap tegevus jätkub, inimesed on ju samad, aga eks ta kujune külaliikumiseks," arvas üks klubi eestseisuslane Ly Kirt.
