Talv pluss Volvo muu hea
Volvo on teadagi üks kõige sobilikumaid talviseid liikumisvahendeid. Volvo maastur, näiteks XC 60, veel seda enam.
Õigupoolest võikski siin loo lõpetada, ainult et vaevama jääks küsimus, et mis selle auto siis täpsemalt heaks teeb. Mõned valikvastused:
- esiteks tema iseloom. Ta on rahulik, samas jõuline, mõõdukas, samas valmis tempokalt edasi sööstma. No niisugune, nagu ikka;
- on tüübilt klassikalise Volvo maasturi joonega, mis ei kutsu koerustükkidele, vaid pigem korrale. No kui soovite, siis ka pisukesele konservatiivsusele, olgu selleks kasvõi ainult nn kere värvi kere. Aga konservatiivsust pole liikluses kunagi üleliia;
- kui millelegi rohkem tähelepanu pöörata, siis on need tuled. Poleks BMW neljandat seeriat proovisõidul ees olnud, oleks võinud Volvo käitumist tuledega isegi ideaalseks pidada. Nüüd tuleb piirduda hinnanguga: täiesti mugav lahendus.
Tuled, kui sobiv režiim sisse lülitada, saavad tõesti liiklusoludele kohandumisega (tuleb keegi vastu, oled eessõitjale liig lähedale jõudnud, saabud valgustatud asulasse) hakkama, muutes juhtimise tuntavalt mugavamaks ja hoides kaugtulesid töös kauem, kui ise seda vastu tuleva auto puhul ise hoida julgeks.
Siiski jääb võimalu süsteemi pisut veel täiendada ning tee kas veelgi kauem või veelgi katvamalt valgemana hoida. See on soovitus, mitte norimine, sest aeglasel kiirusel töötavad kurvituled on ju veel plussina nimetamata.
Ning veel teinegi soovitus: kojameestega võiks ka edasi tegeleda. Miks siis?
Loomulikult sattus proovimise aeg küllalt eriline: Eestis sadas jäävihma. Sadas ja sadas, kojamehed pühkisid ja pühkisid, aga ega nad kaua hästi ei pühkinud ka.
Nad jäätusid üsna ruttu, hakkasid kiirelt tekkivast, kuhjuvast jääst üle laskma ja oleksid muutunud peaaegu et kasututeks, kui appi poleks astunud elektriline esiklaas.
Niiviisi, sulatamise ning kojameeste vahepealse puhastamise abil õnnestus akna puhtana hoida ning sihtkohta jõuda.
Volvo XC 60 tuli nõelasilmast oma „linnaautolikuma ilmega“ küll eelmisel suvel, aga eelpool räägitud loomupärane konservatiivsus (uut Volvot tuleb eelmisest piisavalt otsida), lubab teda uueks või siis vähemalt kaasaaegseks autoks lugeda ka aastate pärast.
Loomulikult naudib Volvo nii talvist kui ka talvist kurvilist teed, krapsates ise vajalikul hetkel veidi pidurit. Ning kui lülitada sisse särtsakam režiim kui normaalne, on ka tulemus hoopis edasipüüdvam kui normaalne.
Linnamaastur kannatab ka maastikku, 230 mm kliirens kõneleb enda eest.
No aga kütusekulu? Kaheksa liitriga sajale ajab 2,4 liitrine diiselmootor asja ära, kui ta linnamaasturile kohaselt suuresti linnas, veidi aga ka maal tiirutab. Keskmine peaks tulema automaatkasti puhul 6,4, mis kogemusena jäi siiski saavutamata.
Head ütlevad müüjad XC 60 kohta veel järgmist:
- avariiennetussüsteem aitab vältida õnnetusi väikestel kiirustel linnaliikluses ja ummikutes. Proovisõidul polnud õnneks põhjust rakenduda;
- tähelepanu tõstab muidugi erkpunane tuli, mis süttib, kui eessõitja liiga lähedale satub;
- kollakas tuluke peeglinurgas, kui keegi mööda sõidab, on ka abiks;
- kurvihaardekontroll kuulub standardvarustusse;
- veojõukontroll jaotab jõu esi- ja tagarataste vahel;
- uus haagise stabiliseerimisabi. Kahjuks ei õnnestunud proovida;
- väidetavalt saab puutetundlikku ekraani kasutada ka kindaga. Unustasin proovida.
Üks, mis ennast aga ise meelde tuletas, oli liiklusmärkide lugemise ning ekraanile sättimise süsteem. Ütleme nii, et mõnes kohas tundus, et auto ka eksib piirkiiruse edastamisel, kuid üldiselt mõjus süsteem nagu kuri õpetaja klassi ees.
Mis see lõbu ka maksab?
Kui koonerdada, saab midagi istumise alla alates 35 000 eurost. Kui rääkida sõidumõnust, võite veel 10 000 lisada.
