Eesti on nagu metsmaasikas: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata. Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks parimaid asju üldse.
Meie kodu, meie Eesti ongi me metsmaasikavälu." (Toomas Hendrik Ilves)
Riigi omanikud on selle kodanikud. Sõltumata ametist peame mõtlema, mida omanikuna riigilt ootame, mida praegu saame ning kui palju see meile kõigile maksma läheb. Riigi valitsemisel ja avalikel teenustel on kahjuks oma hind.
Eesti soov püüelda Põhjamaadega sarnase sotsiaaltoetuste süsteemi või avalike teenuste suurema hulga poole on küll mõistetav, kuid on vähe tõenäoline, et suudaksime seda ülal pidada. Ka Põhjamaad ei tule sellega enam tulevikus toime.
Selles mõttes on hea, et oleme harjunud siiski suhteliselt vähesega hakkama saama. Kord kätte saadud hüvet või toetust on hulga valulisem loovutada kui sellest üldse ilma olla. See ei tähenda, et peaksime loobuma parema ja rikkama ühiskonna poole püüdlemisest, kuid see annab võimaluse seada endale realistlikke eesmärke.
Eesti inimene on alati hinnanud privaatsust ja osanud loodusega kooskõlas elada. Just looduse keskel olles tulevad välja meie parimad omadused. Avatud maailm on teinud meid küll väga rahvusvaheliseks, kuid ilmselt oleme sellega kaotanud palju oma iidsest maarahva loomusest.
Kui tahame saja aasta pärast eestlasena olemas olla, peame leidma midagi, mis meid aitaks eestlaseks tagasi saada. Ehk saab maalähedame eluviis mingil hetkel eluküsimuseks. Head iseseisvuspäeva meile kõigile!
