Humoorikas meenutus "suurest õnnest", mille tõi kolhoosikord

28. november 1955 Pärnu-Jaagupi rajoon oli viis aastat vana. Rajooni Täitevkomitee juhtkond, eesotsas ühe käega esimehe suure sõjaveterani Arnold Laanistoga, asus praeguses kirikumõisas. Veelgi kõvem asutus oli praeguses Assmanni poe majas. Siit jagas käske ja karistusi parteikomitee, eesotsas pimedavõitu esimese sekretäri ida-eestlase Nikolai Perkiga.

Kohapeal kolhoosides käisid linnamehed, volinikud õpetamas ja käskude täitmist nõudmas. Kui teravilja riigile müügi ülesanne oli täidetud, lõpetati paugupealt vilja koristamine. Künniplaani täitmine oli nüüd kõige tähtsam. Vilja koristamine jätkus teinekord veel jõulude ajalgi või jäi mõnel põllul üldse ära. Ühislautadesse 1949. aastal toodud rammusad lehmad olid kondiseks jäänud ja ei suutnud enam inimeste abita üles tõusta. Nad veel ei surnud, sest loomaarst Hektar Laber kirjutas neile laost arstirohuks rukkijahu välja. Süüdi oli kõiges kapitalism. Lehed kirjutasid endiselt suurest õnnest, mida tõi kolhoosikord!

Saalitäis rahvast oli täna tulnud Pärnu-Jaagupi rahvamajja kohtuma ENSV põllumajandusministri Edgar Tõnuristiga. Ta oli äsja Rootsist tulnud. Hiirvaikselt kuulasime tema paaritunnist juttu. Põllumajandussaaduste tootmine oli seal väga hästi korraldatud. Kehitasime olgu. Me ei julgenud oma arvamusi välja öelda.

Meie ette püstitati suured ja kiired ülesanded. Paari aastaga tuli neist kaugele mööda minna. Meile olid selleks appi tulnud „kukuruusa", ruutpesiti kartulite panek, hargneva peaga nisu ja ei tea mis veel. Ja tõsi, kaugele viisid need aastateks küll, aga mitte soovitud suunas!

Minister lõpetas Rootsi põllumajanduse kiitmise sõnadega: „See kõik on neil saavutatud ebainimlikes üle mõistuse rasketes kapitalismi tingimustes. Oleks neil veel olnud meie nõukogude kord, vot siis?!"