Kultuurkapitali preemia laureaat Pille Nagel: kogukonna vaimu sisse osta ei saa
Kuidas armastust ikka defineerida. Minu jaoks on rahvamuusika huvitav - nii Eesti kui väljamaa oma, nii autenne, kui seatud. See on mind alati vaimustanud, nii kaua kui mäletan. Valik sai tehtud südamega, mitte mõistusega.
Kas mõtlesid tollal ka näiteks sellele, et rahvamuusikaga tegelemine ei pruugi stabiilselt leiba lauale tuua?
Noorena sellistele asjadele väga ei mõtle. Tahad tegeleda sellega, mis huvitab. Edasise arengu käigus olen õppinud rahateenimist hindama, töö eest raha saada on tore.
Oled alates 2000.a Iisaku Kunstide Kooli direktor ja õpetad lastele ka pillimängu. Kooli kohal pole taevas alati pilvitu olnud ja sulgemisjutte on kitsastel aegadel ikka räägitud. Miks on Sinu arvates tarvis väikeses maakohas pidada oma huvikooli?
Näen oma laste pealt, et seda on väga vaja. Sellisel tasemel ja sel määral nagu lapsepõlves ei ole huvialaga tegelemiseks tõenäoliselt edaspidises elus enam ei aega ega võimalust. On väga hea, kui lapsed saavad süvendatult kauneid kunste õppida. Oskused jäävad meiega kogu eluks. Kui tehnika lapsepõlves omandatud, saab muusikast, kunstist ja tantsust kogu elu rõõmu tunda. Praegu näiteks, kui narkootikumide tarvitamine hoogsalt suureneb, on rahva tervise huvides lausa hädavajalik, et õpetatakse lapsi lõõgastuma muul moel, kui ennast hävitades.
Huvikool on muuhulgas lisavõimalus andekatele lastele. Räägitakse tihti, et andekad lapsed on samuti erivajadusega, nemadki vajavad erilist lähenemist. Koolitunnis on õpetajal raske seda korraldada, sest mahajääjad nõuavad tähelepanu häälekamalt ning ka andekas laps on eelkõige lihtsalt laps: kui ta peaks tunnis tegema ühe rehkenduse asemel kaks, õpiks andekaski oma tempot reguleerima nii, et töö täidaks kogu tegemiseks ette nähtud aja. Huvikoolis on aga õpetaja tema päralt ja teda ümbritsevad samasugused huvidega noored. Inimese elu on sisukam, kui ta millestki huvitub. Kui lapsepõlves võimalused puuduvad, siis ei osata pahatihti ka suurena hinnata muud, kui massikultuuri ning sügavam ja väärtuslikum osa kultuurist võibki jääda kättesaamatuks.
Vähetähtis ei ole ka maitse arendamine. Kes on õpetust saanud oskab eristada välist efektitsemist sisult väärtuslikust. Osatakse oma kätega ilu luua, värve kokku panna, kodu kauniks kujundada. Oleks kurb, kui lastel puuduks muusikaline kirjaoskus - nooditundmine avab ukse ühte väga kaunisse maailma. Lapsepõlves on võimalik viisipidamist arendada, see aga nõuab individuaalset lähenemist ning solfedžotunnid on siin suureks abiks.
Väikese kohas on oma kultuurirakukese olemasolu veel eriti tähtis. Me ei saa iialgi võistelda suurte linnadega rahateenimise võimaluste osas, aga me võime pakkuda mõnusat elukeskkonda ja kogukonnatunnet.
Kogukond on seda tugevam, mida rohkem on inimesed erineva seltsitegevuse kaudu üksteisega seotud. Kunstide kooli õpetajad paistavad seltsitegevuse eestvedajatena vägagi positiivselt silma. Need vallad, kus selline eestvõtjate seltskond puudub, peavad oma juhendajad ja esinejad suure raha eest sisse ostma. Kogukonna vaimu aga sisse osta ei saa, seda loovad oma inimesed.
Iisaku on muide Eesti kaardil täiesti arvestatav kontserdipaik. Eks me ise mõnikord ju mõtleme, et kontsertidel võiks rohkem rahvast käia, kuid sõbranna viiuldajast tütar rääkis, kuidas koolitusel pandi noortele muusikutele südamele, et nad esineksid ka väikestes kohtades ning loetleti kohti, kuhu on mõtet minna. Iisakusse soovitati tulla.
Selles on kindlasti oma panus kunstide koolil, kus peaaegu 25 aastat on järjepidevalt muusikaharidust antud. Kinni panna ja lõhkuda saab häid asju väga kiiresti, kultuuri tekkimine võtab aega, järjepidevus on väga oluline. Tark omavalitsus kastab puud, mis vilja kannab ja mitte ei püüa alailma uut eksootilist taime istutada.
Mullu suvel toimus Iisakus rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica raames suurem rahvamuusikapidu. Olid selle korraldamisega tihedalt seotud ja oskad kindlasti öelda, miks toimus see pidu just Iisakus ja kas kõik vastas ootustele.
Iisaku valitigi just meie toimiva kogukonna pärast. Osalejatele meeldis siin väga - looduslikult kaunis koht, kõik asub mõnusalt jalutuskäigu kaugusel, imearmas laululava lõkkeplatsi ja suure kiigega, kirik ja rahvamaja kohe sealsamas juures. Väga kiideti Dello Pagariäri ja selle lahkeid teenindajaid. Iisaku on maakoht selle sõna kõige paremas tähenduses - ei mingit jama parkimisega ega närvilist rüselemist. Meie asutused on harjunud omavahel koostööd tegema ja meil on kohapeal olemas kompetentsed inimesed, seetõttu oli siin lihtne korraldada. Igaüks täitis oma ülesande hästi, ei olnud tühja närveldamist ega sebimist.
Lisaks laste õpetamisele, oled viimasel ajal tegelenud regilaulukollektiivi "Silmaline" juhendamisega. Mida see Sulle endale eelkõige pakub?
Regilaulud on väga huvitavad. Sealt saab aimu, kuidas inimesed on õige kaugel ajal elanud. Sõnum on põnev, teinekord ka väga naljakas.
"Silmalise" tegevust on märgatud - pole just palju selliseid kollektiive, kes regilaulu laulaksid. Võiks öelda, et "Silmaline" paistab silma. Millised on tulevikuplaanid?
Meil ei ole suuri ambitsioone ega plaane. Pole kunagi olnudki. Me oleme lihtsat nendest ustest sisse läinud, mis meie jaoks lahti on tehtud.
Lõpetuseks - kas regilaul on hääbumisohust päästetud?
Ma ei tea. Mina päästmisega ei tegele.
Ma lihtsalt laulan, sest regilaul on lahe ja laulukaaslased toredad.
