Õpetajate palgatõus ehk mis toimub!?
Seepeale asuvad väitlema opositsioonipoliitikud, kohalikud omavalitsused (ehk koolipidajad) ja omavalitsusliidud ning õpetajate esindusorganisatsioonid, sest valitsuse väidetav palgatõus polevat võimalik, kuna raha on lubatust vähem antud. Haridusminister jääb muidugi endale kindlaks, sest palgaraha olevat omavalitsustele rohkemgi kui vaja eraldatud, ja soovitab, et kui see õpetajani ei jõua, siis peaksid õpetajad saamata raha vallavalitsustelt kasvõi politsei abiga välja nõudma. Üha korduva mängu juurde kuulub ka see, et omavalitsusliidud valitsuse raha eraldamise määrust ei kooskõlasta, aga kuna riigil on õigus seadus ka nende heakskiiduta vastu võtta, siis sinna see vaidlus lõpebki.
Tundub, et nii läheb seekordki, sest omavalitsusliitude ja õpetajate esindusorganisatsioonide jutt on muutunud üha ümmargusemaks.
Seega on poole õppeaasta pealt kehtestatud uus palgaraha arvestamise valem, mille "valgusel" võib hakata võitjaid ja kaotajaid kokku lugema.
Riik ja omavalitsused
Jah, ma olen nõus, et meil on väike ja vaene riik ning raha on meil täpselt nii palju, kui on.
Olen nõus ka sellega, et Eestis on õpilaste arv vähenenud oluliselt kiiremini, kui on suudetud koolivõrku koomale tõmmata. Aga mul on raske leppida valitsuse jätkuva suutmatusega muutusi juhtida.
Ma ei tea, miks riik ja omavalitsused ei suuda lõpetada kemplemist selle üle, kes ja kui palju peaksid koole rahastama.
Hea algus oleks seegi, kui koolide rahastamismudel lepitakse kokku näiteks kolmeks aastaks ette, ja siis on omavalitsustel, kelle koolivõrk vajab korrastamist, piisavalt aega vajalike ümberkorralduste tegemiseks. Kui aga rehkenduse põhimõtteid (näiteks klassitäituvuse piirnorm, piirkondlike koefitsientide kehtestamine vms) muudetakse õppeaasta keskel, siis on üpris lootusetu mõelda mõistlikule koostööle. Ja just koostöövõimetus ongi meie väikese vaese riigi, st meie, suurim probleem.
Omavalitsused olid ja on riigipoolse haridustoetuse saamise osas väga erinevas olukorras, mille tulemusena saavad põhimõtteliselt ühesugust tööd tegevad õpetajad eri paigus erinevat palka. Näiteks oli 2013. aastal (haridusministeeriumi andmetel) Tallinna linna õpetaja keskmine riigipoolne haridustoetus 1043 eurot kuus (tegelik keskmine palk 1010), Tartus 1008 (954), Kiilis 914 (909), Rae vallas 776 (818) jne.
Alanud aasta üllatab meid taaselustatud piirkondlike koefitsientide süsteemiga, mille järgi omavalitsuse haridustoetust arvutatakse nii: õpilaste arv x (korda) 1028 (riiklik pearaha) x oma-valitsuse koefitsient. Kas koefitsiendi sees on ka klassikomplektide arv, klasside täituvus, õpetajate ametikohtade arv jne, sellele selget vastust pole.
Ilmselt peaks see koefitsiendisüsteem eespool toodud näidete ebaõiglust tasandama. Samas on just koefitsiendid kõige rohkem küsimusi tekitanud, sest keegi ei tea, kuidas koefitsiendid tuletati. Arusaadav on põhimõte, et Tallinnal on (põhikooli) koefitsient 1,0 Vormsis aga 5,51, sest ka väikekohtades peab haridusvõimalus säilima.
Samas ei saa täpselt aru, miks Rae vallal on koefitsient 0,96, Harkul 0,95, Pärnus aga 1,02? Ka Kiili koefitsient 1,03 on pigem suurlinlik, kuigi on öeldud, et koefitsienti 1,0 rakendatakse alles siis, kui omavalitsusel on põhikooli astmes üle 640 õpilase. Meil on saja võrra vähem, st koefitsient peaks oluliselt suurem olema.
Kuidas Kiilil läheb?
Kiili koolil läheb hästi, sest uus rehkendus on meie jaoks õiglasem kui varasemad. Ebakindlust tekitab vaid see, et kui aasta pärast peaks arvutusaluseid äkitselt jälle muudetama ja seekord meie jaoks ebasoodsas suunas, siia kuidas tagada sellises olukorras jätkusuutlik palgakorraldus. Aga võib-olla ei peagi tänapäeval liigselt ette muretsema.
Kiili Gümnaasiumi õpetajad, vallavanem ja koolidirektor allkirjastasid 20.02.2014. a kolmepoolse palgakokkuleppe.
Kooli palgafond (riigi haridustoetus) kasvas 17%, mis võimaldas tõsta õpetaja astmepalka 14% (palk 815 eurot kuus), mitte 12% (palk 800 eurot), nagu oli riiklikult kehtestatud miinimumnõue.
Natuke (105lt 115le) tõuseb ka klassijuhataja tasu. Gümnaasiumiaste, mis on õpilaste vähesuse tõttu paratamatult alarahastatud, ei pea samuti põhikooli arvelt elama, sest vallavalitsus lisab oma eelarvest 10 000 eurot.
Liiga tõsiselt ei maksa võtta haridusministri väidet, et raha on eraldatud nii palju, et 1,0 koormusega õpetaja, kes on ka klassijuhataja, võiks saada 960- 975 eurot kuupalka. Meie reaalsus on 930, sest oleme endiselt kiiresti kasvav kool. Sügisest lisandub vähemalt kolm uut õpetajat, keskastmes suurenevad olemasolevate õpetajate koormused ja raha peab jätkuma ka nii asendustundideks (õpetaja on haige või koolitusel) kui ka lisatasude (täiendavad tööülesanded) maksmiseks.
Kokkuvõtteks võib aga öelda, et üle mitme aasta on koolil palgavahendeid peaaegu rahuldaval määral.
Aimur Liiva, arendusnõunik-abivallavanem
Valla seisukohast on kriitiline teema see, et gümnaasiumiõpetajad ei ole paraku ainukesed õpetajad. On veel ka kunstide kooli ja lasteaia omad. Pluss gümnaasiumi tugipersonal (koolipsühholoog, eripedagoog, tervishoiutöötaja jne), kelle palgaks riik ei eralda mitte ühtegi senti. Kooliõpetajate palgatõus on loomulikult teretulnud, aga Eestis ei ole mitte ühtegi omavalitsust, mis oleks suuteline pidama huvikoolides ja lasteaedades õpetajate palgatõusu osas riigiga sammu.
