Terekäed tõusevad Arvo suunas enamusel saarele maabujatel, tema vastab mandriinimeste kõigile küsimustel: kuhu, kuidas, mida ja kui palju. Jutulõng Arvoga hakkab veerema rahulikult ja kosutava huumoriga, milles vaheldub sõbralik iroonia ning lapselik, erk naer. Võib kindel olla, et otsitavast teeotsast või aiaväravast ta reisijat mööda ei vii.

Milline on sinu lugu sattumisest Vormsile?

Vormsile sattumine algas sellest, et sündisin-kasvasin Tamsalus, sealt asusin õppima Jänedale. Lõpetasin 1980. aastal Jäneda Sovhoostehnikumi. Oleksin tahtnud minna Aravete kolhoosi, olin seal praktikal ja elu-olu tuttav. Ei lubatud. Suunamiskomisjoni karm sõna kõlas: lähed Vormsile.
Maakaardilt algas tutvumine: kus asub Vormsi? Täiesti tundmatu koht! Uurisime sõbraga ja klaariv hetk saabus. Sõbra töökoht sai Martnasse, mina nõustusin Vormsiga: nii lootsime koos vallatult elurada sõtkuda ja alustada tähtsat töömeheteed, elu kulgeb kui pärl! Saime hakkama!
Nagu kombeks, käisin tutvumisreisil, mis suisa rõõmustas! Tolleaegne sovhoosi direktor hr Priinits lubas 3- toalise korteri, ametiauto ja palka 110 rubla.
Üllatavalt luksuslik: noormees 3-toalises roosa laega korteris! Roosa lagi jäi ilmestama minu/meie elamist seniks, kuni koos abikaasa Leiliga otsustasime lõpuks korterit tuunida. Lapsed Ahti ja Ahto kasvasid juba praeguses elamus.

Oled agronoomi haridusega. Kui praegu juhtuks ime ja meie saarel hakkaksid laiuma viljaväljad, loomakasvatus arenema farmidesse, võtaksid sa vedada uuesti agronoomiat saarel?

Ei.

Hetkel keerad iga päev bussirooli, aheldad ja vabastad praami sadamas, sõidad hirmpika rekka-autoga Põhja-Euroopas, oled omal ajal poiste kehalist kasvatust koolis juhtinud - milline amet neist kõige magusamana tundub?

Sadamas töötan tõesti alates 1. septembrist 1993, bussijuht alates 1. märtsist 1996. Bussijuhi amet on põnev ja erinäoline iga päev. Töö nagu karussellil, ajaga võidujooksmine, kiirustav ja erakordselt huvitav: varahommikused sõidud läbi suvehommiku ja hilisõhtu, läbi värvilise sügispäeva. Vahelduvalt paitab mu kõrvu äge sõimumulin, sageli pakutakse mulle tänuks pirukaid, õunu. Tänamist kuulen ikka rohkem. Reisijad on erinevad ja see muudabki töö huvitavaks, suhtlusringkond kirevalt uus ja huvitav.
Pikamaasõidud on huvitavad ja alati nüansirikkad, nad on kulgenud ilma eriliste nüketeta, rahulikult ja graafi - kujärgselt.

Mida põnevat oled kohanud pikamaa sõidul?

Pikamaa söit on meeldiv vaheldus kohapealsele töörutiinile, selliseid vahelduvaid võimalusi soovitan igal ametikohal nautida. Hall töörutiin muudab hallilt igavaks, aga näha vaheldumisi Vormsist väljapoole, misjärel Vormsit väljastpoolt on lõõgastav ja energiat laadiv.
Selline lugu... Olin autoga laadimisplatsil ootamas. Vaatan ringi ja näen, kuis minu kõrval seisva auto kabiinist sirutuvad välja pikad miniseelikus jalad. Viimasepeal kena blondiin! Vahetas blondiiniriided töötunkede vastu ja hakkas oma autokoormat kujundama. Koormaks oli midagi rauakobakate moodi.
Loopis neid jõulise kergusega autokastis, tõmbas, lükkas ja kinnitas koormarihmu. Lõpetuseks oli preili must ja nõgine kui koopaelanik. Sohvritel on võimalik samas end pesta ja korrastada - tegi seda blondiingi ja tuli tagasi - jälle iludus. Mina olin hämmingus et selline õbluke õhvake endale raske autorooli on valinud?

Oled pikka aega esindatud olnud valitsevates poliitilistes jõududes, juba Täitevkomitees, nüüd vahelduvalt vallavalitsuses, volikogus. Mis muutunud?

Igas formeeringus olen püüdnud olla tegus ja püüdlik, kohalike teemade raames inimestega vestelda ja arutleda igal ajal. Töised ajad on olnud ühtviisi kõik.

Mis kannustab sind Vormsi asjadekäigu eest muretsema?

Kes veel, kui mitte kohapealne elanik ise. Meie ise vormime oma saare poliitikat, nägu ja nähtavust. Huvitav on teada arvamusi, meelerahu pakub nö oma käe/arvamuse/ ettepanekute järgi saare elu seadmine kogu saare soove arvestades.

Millised inimesed sulle kaaslasteks sobivad?

Ma ei ole pikaviha pidaja, austan inimest just tema vaadetega ja käitumisega ning sõbralik suhe on kõigiga.

Millised on sinu hobid?

Rõõmsal meelel käin jahil ja kalal, kuid bussijuhi amet on hobidele kriipsu tõmmanud.
Jahiseltskond koguneb metsa minema, mina kogun hommikul rool peos rahvast bussi. Sama kordub lõunal ja õhtul, kui jahimehed tulevad metsast trofeede ja tabatud ilvestega, olen mina juba 8-tuuriteel, rool peos. Sama lugu kalastusega. Hoian end kursis uudistega, loen, telekaga olen sõber, kodus leidub ikka kohti, mis ootab peremehe kätt.

Oled pikka aega tantsinud Vormsi rahvatantsugrupis, mida sellest meenutad?

Minu jaoks huvitavalt tore ja sisutihe aeg, õnnestus meeldivalt reisida laheda seltskonnaga, tutvuda paljude paikadega ja olla üks vajalik tantsija suures massis (Europeadel), sain esinemisjulguse, tantsujulguse ja -oskuse.
Aastakümneid tagasi roolisid sa julgelt suuri autosid, lastiks loomad ja loomasööt. Sööta veeti toona üle mere.
Mulle meenub päikseline märtsi alguseaeg, kuidas kolmekesi kabiinis (!!) sõitsime Haapsalust otse Vormsi, jahukoorem lastiks. Keset merd jäi auto lumevallidesse. Kevadise sisaliku kiirusel plagasid sa kabiinist välja: «Appi, appi, upume!», teine mees teiselt poolt ja mina härdas ahastuses mõtlen, kummalt poolt ja kuidas välja karata, mul kaubakotid ühes ja mantel seljas.
Ikkagi viperusteta ma jääle end lennutasin, misjärel sina ja Ivo naeru pugistades kühvleid auto küljest kangutasite, et kaevamisega alustada.

Milline ere mälestus sul endal on meeles?

Neid on üsna kohutavaid olnud. Kunagi sõitsin kadunud Matiga nõnda, et Mati seisis astmelaual, vesi ulatus poolest autorattast ülespoole.
Hirm oli, aga ei tundnud - ma pidin ju juhtima! Peamine oli - auto veeväljast eemale!

Kui tobedaid ja pööraseid liiklushuligaane oled teedel kohanud?

Ega olegi. Liiklejad ja reisijad näitavad end liikluses reegleid austavalt ja tähelepanelikult.
Pean siiski ütlema, et päris tavaline pilt suviti Vormsi teedel on niisugune, kus jalgratturid end teelaiuselt laiali laotavad.
Sageli küsin neilt, kummal pool teepervel jalgratturid sõidavad? Jõudumööda võtavad õigele teepervele.

Oled päikesemärgilt Jäär. Iseloomustab sind käitumine, et «saagu, mis iganes, aga aiast läbi pean pääsema»?

Võin öelda nii, jah.

Millisena näed saare tulevikku? Tõuseb siin tootmine, rahvaarv (talvitujate arv), majandustegevus?

Ei, pigem romantilise isoleeritusega elupaik, mis avatud külastajatele, kes tõeliselt kuulavad merekohinat, linnulaulu ja elanikke austavalt hingavad meie looduseilus.

Sinu lapsed, pere?

On armsamad inimesed ilmas, täiuslikult toetavad ning koos naudime elurõõme.
Lapsed on saanud põhihariduse Vormsi koolist ja nüüd juba maailma radadel seilamas, noorem poeg Ahto sõidab merd, vanem poeg Ahti sõidab maanteidpidi, abikaasa Leili pärit siit saarelt, töötab samuti merel.
Soovin sulle igaks päevaks vikerkaart taevalaotusse!
Tee tööd - nagu sa ei vajakski raha, laula - nagu keegi ei kuuleks sind, ela - nagu oleksid paradiisis.