Kellele on vaja Viira õpilaskodu lapsi?
Kumba valida, kui laua peal on pakk tähtajaga aruandlusdokumente ning kabineti ukse vahelt vaatab sisse laps? Ei ole ma pedagoogikameister. Aga ma olen olemas ja leian aega. Sama teevad õpetajad, kasvatajad, kokad. Meie maja eripära on see, et üldreeglina ei näe me oma töö tulemit või siis alles aastate pärast.
Õpilaskodu lapsed ei hiilga saavutuste, huvide ning hea käitumise poolest. Oma koolipõlve internaadinoorusest ei mäleta ma, mida õpetajad ja koolitöötajad rääkisid. Eeskuju, hoolivus ja panustamine on seevastu meeles. Vahel küsib üks või teine Viira õpetaja murdehetkel väsinult, et miks üldse nende lastega ja kooliga jaurata. Seda enam, et lõpueksamitel põrub suurem enamus. Aga jaurata tasub. Need noorukid ilmselt ei saavutaks midagi kunagi oma hariduse kaudu. Neist saavad lihttöölised. Sellised, keda Eesti riigil on vaja. On edulugusid ja on ka mitte. Üks on kindel - oma kõige keerulisema puberteediea arutud mässamised jäävad õpilaskodu- ning kooli seinte vahele. Ja sellest tihti piisab, et edaspidi hakkama saada.
Osad meie lastest ei lõpetaks kodukoolis. Nad ei jõuaks kooli. Just selliste märkustega toimikutes nad meile sattuvad. Teine osa jõuaks kooli, aga miski tegur selles koolis-klassis-ühiskonnas ei ole talle sobilik ning jällegi on sotsiaaltöötajad ning lastekaitse sunnitud vaatama õpilaskoduga kooli poole.
Laps, kes koolis ei käi, satub kiirelt allakäigutrepile. Sealt tagasi ronimine on keeruline ettevõtmine. Me ei ole imeasutus. Paratamatult sattub ka meie koolist õpilasi erikooli, vanglasse või asotsiaalsusesse. Aga enamus astub oma ellu. Küll on hea tunne, kui aastaid hiljem tuleb tagasihoidlik tunnustus, et just siit sain ma „jalad alla", mul on pere ja töökoht. Lihtsad asjad, aga selle linnakampadest väljarebitud kirju seltskonna jaoks on see parim, mida tahta. Selleks me oleme ja mässame igapäevaselt „mõttetu" hariduse ja „mitte kellegile vajalike" ühiskonnanormidega.
Tulles pealkirja juurde - uue koolivõrgu rahastamismudeli kaudu saab Viira Kool edaspidi haridusministeeriumilt töötasu 2,6 õpetaja jaoks ja veidi raha juhtimiseks. See on kogu abi. Kuidas sellega hakkama saada, täna veel ei tea.
Haridusministeeriumil on visioon, et probleemseid lapsi võimalikult mitte eraldada ühiskonnast. Põhimõte on, et nad ei kasvaks ühiskonnast varases eas lahku, vaid integreeruks võimalikult tavalastega. Laias plaanis vaadatuna on see õige. Siiski jääb arvestatv hulk lapsi, kes ei sobi suurkoolidesse, teevad sealse elu võimatuks või „eksivad" kooliteelt. Lisaks lapsed, kellede pered ei toeta ei õppimist ega ka muid ühiskonna norme.
Kui haridusministeerium ütleb, et koolivõrku on vaja reguleerida ja kulusid kokku tõmmata, siis on tal õigus. Kui vallakodanik vaatab tekkinud olukorda ning küsib, et milleks valla maksumaksja rahaga ülal pidada teiste omavalitsuste lapsi koolitavat õpilaskoduga kooli, siis on ka temal õigus. Tundub, et alles jäävad siiski ainult suurkoolid, mis oma olemuselt ei ole nende laste jaoks sobivad.
Kui tahaksin (tegelikult ju tahaks) iriseda, siis ütleksin, et LAPSED ON MEIE TULEVIK. Täna olen olukorras, kus soovin Viira õpilaskodu lastele öelda, et TEIE OLETE OLULISED. Kui nad aga küsiksid, et kelle jaoks, siis võin vastusega jänni jääda.
Reaalne elu surub järjest rohkem vastu seina, aga lootust kaotada on vara.
Usk jääb. Lootus jääb. Erinevalt eelmistest ei ole need loosungid. Minu jaoks mitte.
