Euroopa noor looduskaitsja 2013: looduse „minnalaskmist" esineb teadmatusest või olude sunnil
Stipendiaadid kuulutati välja EUROPARC (Euroopa rahvusparkide ja looduskaitsealade liit) aastakonverentsil, mis toimus 9.-13. oktoobrini 2013.a Ungaris Debrecenis. Alfred Toepferi looduspärandi stipendiumit annavad välja EUROPARC Föderatsioon ja Alfred Toepferi sihtasutus, autasustades andekaid noori Euroopa looduskaitsjaid 3000 euroga.
Stipendiumiga soovitakse parandada rahvusvahelist koostööd ning edendada kaitsealade juhtimise kvaliteeti ja innovatsiooni.
1. Sinu uurimisteemaks on selgitada maaomanikele ja teistele huvigruppidele kaitsealade vajalikkust. Kuidas selleni jõudsid?
Minu üheks töövaldkonnaks on koordineerida kaitstavatel loodusobjektidel väljastatavaid lube ja kooskõlastusi. See tähendab, et minu valdkonna spetsialistid peavad tihtipeale kas keelama mõnda tegevust või seadma kitsendavaid tingimusi. Seetõttu olen kokku puutunud mõnede maaomanike vastumeelsusega kaitsealade kitsenduste osas.
Minu arvates tuleneb see suures osas juba asjaolust, et tihtipeale ei saada aru, milleks meil üldse kaitsealad on. Et Eesti on ju niigi roheline ja metsi täis, miks peab veel kaitsealadega maaomaniku vabadust kitsendama. Seetõttu tundsingi, et tahaks uurida, kuidas mujal riikides olukord on ja mida saaks teha, et vastuolu väiksem oleks.
2. Miks oled uurimise alla võtnud just Austria (Neusiedler See - Seewinkel) ja Gruusia (Javakheti ning Borjomi- Kharagauli) rahvuspargid?
Austria NeusiedlerSee - Seewinkel rahvusparki tutvustati ühel rahvusvahelisel koolitusel kui ühte parimat näidet, kus maaomanike ja kaitseala valitseja vaheline suhe toimib väga hästi ja kõik pooled on olukorraga rahul. Seetõttu otsustasin ise kohapeale vaatama minna.
Gruusia Javakheti ja Borjomi-Kharagauli rahvusparkides lööb kas siis kaitseala moodustamises või kaitse korralduses kaasa maailma looduskaitseorganisatsioon WWF, kellel on parim ja ajakohaseim ülemaailmne praktika. Olin kuulnud, et seal töötavad huvigruppidest koosnevad nõukojad ning samuti et kaitsealade moodustamisel kaasatakse huvigruppe väga varajases staadiumis, seetõttu sai Gruusia teiseks sihtkohaks valitud.
3. Igapäevaselt loodust kasutades on meil ehk raske haarata kaugemaid tagajärgi ja seoseid nö maailma loodusega. Milline on looduskaitse ja -kasutuse alane koostöö Eestis teiste riikidega?
Tõepoolest on Eesti niivõrd väike, et enamusele jääb arusaamatuks, kuidas meie midagi maailma elurikkuse jaoks ära saame teha. Siiski leidub Eestis mitmeid elupaiku, mis on mujal Euroopas väga haruldased või puuduvad ning seetõttu on väga oluline Eestis neid kaitsta.
Eesti on liitunud mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega, mille raames ka rahvusvahelist koostööd tehakse, mida ei hakka ükshaaval üles lugema. Värsketest uudistest võib-olla niipalju, et 2014.aastal juhib Keskkonnaamet Euroopa Looduskaitsealade Liidu (Europarc) sektsioonide tööd. Europarc ühendab Euroopa 39 riiki üle 400 looduskaitseorganisatsiooni.
4. Maaomanike ja teiste huvigruppide ning looduskaitsjate huvid ei lange peaaegu kunagi kokku. Kui suurt selgitustööd nõuab looduskaitse seisukohalt oluliste alade kaitse alla võtmine või piirangute kehtestamine, kui vastaspoolel on tugevad majanduslikud huvid?
Päris nii hull asi ka ei ole, et maaomanike ja looduskaitsjate huvid enamuses kokku ei lange. Ma arvan, et väga paljud maaomanikud hoolivad oma maal leiduvatest loodusväärtustest ja nende kestlikkusest.
Kuidas aga selgitada maaomanikele kaitse alla võtmist ja piiranguid - eks ma seda püüangi stipendiumi abil teada saada. Pilti tasub vaadata veidi laiemalt kui ühe maaüksuse pinnalt, st mis maailmas üldse toimub - kliima muutumine, üleujutused, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine jm - ning seejärel mõelda, kas erahuvi kaalub üles laiema huvi või mitte.
5. Milline on vabatahtlike osa looduskaitses?
Maailmas minnakse üha rohkem vabatahtlike kaasamise suunda, kuna rahalisi ressursse on alati vähe. Samas on läbi aegade leidunud hästi palju selliseid loodusearmastajaid, keda ei pea tituleerima „vabatahtlikuks", aga kes mõtete ja tegudega loodust kaitsevad. See ei tähenda sipelgate üle tee aitamist, aga näiteks mõtteviisi levitamist või loodushoidliku turismi viljelemist või propageerimist või hoopis muud loodust soosivat.
6. Eestis ja mujal ringi käies, kui palju näed loodusest hoolimist ning palju on minnalaskmist?
Looduse „minnalaskmist" tuleb minu arvates ette peamiselt kahel juhul - teadmatusest või olude sunnil. Viimase puhul pean silmas piirkondi, kus kohalikud sõltuvad loodusvaradest, kas siis küttepuust või ulukitest või muust. Ning neil puuduvad alternatiivid või nad ei tea neist.
7. Koht looduses, kuhu ikka ja jälle tagasi tahad minna?
Eestimaal tõmbavad mind rabad.
Aegviidust pärit Maris Noor lõpetas 2008.a Tallinna Tehnikaülikooli Keskkonnakorralduse eriala.
