Koolipidamise raske töö

5. ja 10. veebruaril peeti koosolekuid Kärstna ja Suislepa külas, teemaks valla koolivõrgu korraldamine ning osavõtjateks kõik need, keda antud teema lähedalt puudutab – nii lapsevanemad, pedagoogid, valla ametnikud kui vallavalitsuse ja -volikogu liikmed. Mõlemal koosolekul oli kõne all kohaliku kooli tulevik.

Koosviibimised olid küsimusterohked ja enamikule neist küsimustest on väga raske, kui mitte võimatu, vastuseid leida.

Kui mitu last on vaja, et kooli oleks võimalik üleval pidada? Kas viie õpilasega kool on täisväärtuslik kool? Kas kooli tuleks lahti hoida ka siis, kui sinna jääb ainult üks õpilane? Kuidas mõjutab väikekoolis käimine lapse sotsiaalsete oskuste arengut?

Kas lapse jaoks on parem olla väikeses klassis õpetaja pideva tähelepanu all või tunneb ta ennast paremini suuremas kollektiivis, kus õpetaja tähelepanu rohkemate kaaslaste vahel jaguneb? Kas õpetaja eneseteostus on täielik, kui tal pole laste vähesuse tõttu võimalust panna kokku võistkonda maakondlikul võistlusel osalemiseks? Kui pikk võib olla algklassiõpilase koolipäev? Kui turvaline on väikesel lapsel käia kodust kaugel suures koolis? Kes ja mil viisil temaga seal pärast tunde tegeleb? Kes ja kuidas on võimeline organiseerima efektiivselt toimiva transpordi? Kas koolitranspordi maksumus on kokkuhoid võrreldes algklasside avatuna hoidmisega kohapeal? Kas bussiga kodust kooli veetud lapsest kasvab inimene, kes väärtustab oma kodukanti ja tuleb pärast õpingute lõppu sinna tagasi? Mis tagab lastevanemate jaoks kooli usaldusväärsuse? Mis saab tervest hulgast kõrgharidusega spetsialistidest, kes on sidunud oma elu kohaliku kogukonnaga, loonud kodu ja teinud pikki aastaid hästi oma tööd? Kuidas mõjutab kooli sulgemine kohalikku kogukonda, kas küla jääb ellu või hakkavad väikeste lastega pered sealt ära kolima – kuhugi, kus on veel olemas kodulähedane kool?

Arutusel olev teema puudutas enamikku asjaosalistest emotsionaalselt ja valusalt. Seda oli tunda kohalolijate küsimustest, kommentaaridest ja aruteludest, mis jätkusid veel pärast koosoleku ametlikku lõppu väiksemates rühmades. Ei saagi jääda ükskõikseks, kui käsitletakse meie lapsi või meie tulevikku mõjutavaid otsuseid.

Usun samas, et enamik kohalviibinutest mõistis ka seda, et koolide sulgemise arutamine pole võetud õhust või tingitud ametnike suvast, vaid selle taga on reaalne vajadus ja tõsine mure, mida põhjustavad kohaliku omavalitsuse kõhnuke rahakott ja vallaelanike arvu pidev vähenemine. Kokkuhoiupoliitikat tuleb eelolevatel aastatel järgida mitte ainult hariduses, vaid kõigis eluvaldkondades ja mitte ainult kahes külas, vaid terve valla ulatuses. Kas see mõistmine kujunenud olukorraga ka leppida aitab, on juba uus valus küsimus.