QUO VADIS, Väike-Maarja?

Väljas on kerged külmakraadid, on eestimaine talv. Taevast sajab märga ja vastikut ollust, mis kleepub näole, kätele ja riietele.

Pimeduse saabudes süttivad roosade ja helesiniste akende taga soojades tubades tuled. Pereema askeldab köögis, kust levivad elutuppa hulluksajavalt isuäratavad aroomid. Isa paneb muheledes kohvitassi ja ajalehe kõrvale ning küsib oma varases teismeeas pojalt: "Noh, kuidas koolipäev läks? Kas ma saan sind nõu või jõuga aidata?" Paari tunni pärast, kui kõhuprobleemid ja vaimsed küsimused on leidnud vastuse, istutakse ühiselt teleri ees, arutatakse läbi homne päevakava ja siis, kes läheb voodisse, kes süüvib interneti avarustesse, kes, oh imet!, võtab kätte isegi raamatu. Keegi ei peksa aknaid puruks, keegi ei lükka autosid kummuli ja keegi ei lähe naabri korteri ust kirvega maha lõhkuma.

See on idüll, mida võiks vaadata romantilisest filmist või seebiseriaalist. Naeratavad näod, lahked sõnad, vaiksed hääled. Paraku on elu ühes tavalises Pandivere kõrgustikul asuvas vallakeskuses natuke teine.

Läbi tiheneva pimeduse liiguvad tumedad kapuutsides varjud. Nende kehahoiak annab teada ohutundest ja liikuja noorusest. Seda roosat ja helesinist sooja tuba ju tegelikult pole. Kui ongi, siis vaid materiaalses reaalsuses.

Aga noore inimese ema-isa ei huvita, millega tegeleb poeg (või miks mitte ka tütar?) sombuses ja külmas öös. Keegi ei huvitu nende probleemidest, keegi ei küsi, kas on hingelist abi vaja, kedagi tegelikult ei huvitagi, kus sa oled või mis sa teed. Sest inimesed on väsinud, ükskõiksed, hoolimatud - seda isegi iseenda järelkasvu osas.

Ja nii saadaksegi kokku. Kõikide omasuguste vahel on kõik võrdsed. Tunnetades, et ma ei suuda midagi luua, saan ma ometi lõhkuda! Toore jõuga, füüsilise noore mehe rammuga, hävitada, lagastada. Mind ei huvita, et alles mõne aasta eest hävis loodusjõududes kohalik pühakoda ja selle taastasid inimesed, kes ei pidanud paljuks mahutada ettevõtmisse oma aega, energiat ja tööd. Mind ei huvita, et mõni paik ja mõni asi võib tõesti olla kellegi jaoks PÜHA, näiteks hauakivi või rist selle kohal. Mind ei huvita ka see, et ajast aega on just surnuid selles väikeses Eesti riigis austatud ja viimast puhkepaika kaitstud.

Ja lõpuks ei huvita mind, et võibolla on mõnele taadile- memmele just see rist, hauakivi ja kalm kohaks, kus mõelda tagasi kadunud lähedastele ja elatud elule. Aga mina ainult LÕHUN, LÕHUN, LÕHUN! Kambakesi koos on julgem. Lähme lükkame ümber ristid kirikuaias! Vinge! Lähme peksame segi hauakivid! Vahva! Sõtkume ära hauaplatsid ja kui oleks lumel lilled, virutame need kaugele ja tallume jalge alla! Sest kui minust keegi ei hooli, ei pea ka mina kellestki hoolima. Mind ei huvita, et sinises mundris politseinik fi kseerib tehtu ja keegi kusagil on väga kurb mu kordasaadetu pärast. Mind ei huvita ka see, et keegi ikkagi - ükskõik, kui palju ei lõhutaks ja lagastataks - teeb asja jälle korda, ikka ja jälle, alati. Mind huvitab vaid kehtestada ennast milleski, mida iga terve mõistusega inimene peab loomuvastaseks.

Miks? Aga sellepärast, et mulle pole miski püha! Peksame segi, lööme maha, kangutame lahti ja lõhume ära! Kas tuleb tuttav ette? Polegi nii ammu, vaid sajand, kui proletariaadi diktatuur millegi taolisega Neevalinnas hakkama sai.

Kas me oleme samal tasemel - harimatu, nürimeelne ja ahviajudega pööbel, kellel on küll musklid, aga kahe kõrva vahel saepuru, ohtlik tuluke silmades? Lõhkuda ja hävitada oskab igaüks. Aga, mehehakatis, küsi endalt: mida ma LOONUD olen? Mis on see, millest ma halli habemega vanaisana oma pojapojale räägin ja mille üle ma nooruses uhke olin? Ja palun ärme arvame, et sellist vandalismi esineb vaid pealinna getos Lasnagorskis - tõde on tegelikult palju lähemal, siinsamas. Küsimus on tegelikult retooriline: kellele meist on ikkagi antud mõtlemisvõime ja kes meist suudab selle anda edasi oma järglas(t)ele?

Heli-Liivia Komp
Väike-Maarja koguduse juhatuse, nõukogu liige