"Kullukse talus elavad vene lennuväelased kord jälle joonud puskarit ja mänginud kaarte, mängitud selle peale et kes kaotab, peab lennuvälja ülema lennukit õhus riivama nii, et viimane alla kukuks. Ülemus olevat väga sant mees olnud. Aga see riivamine läinud nii õnnetult, et mõlemad kukkunud alla, üks Vallema rabasse ja teine Laane talu taha metsa."
Punaväelaste versioon:
Kuidas ja millistel asjaoludel Urmas, kasutajanimega
Wabamees, sellise intervjuu leidis, on hämmastav, seda me kahjuks teada ei saa, aga allpool lõigud intervjuust Titovitš Vladimir Vassiljevitšiga (sünd. 5. märtsil 1921), Nõukogude Liidu kangelane, ründelendur 872. lennuväe polgus, 281. ründediviisis, erus:
"Elasime Eestis, taludes, ei mäleta, et keegi oleks meile halvasti ütelnud või mitte rahul olnud, elasime hästi, eestlaste elamised olid väga korras ja puhtad . Meenuvad mõned seigad Pärnu lähedalt Tori lennuväljalt.
Tegime treeninglende uute lennukitega IL-2, komandör käskis pommitada heinakuhja, kui pihta saime siis nagu lõikas selle pooleks. Hiljem tuli heinte omanik ja sõimas meid kõvasti. Kui anti väga keeruline lahingülesanne, või pidi terve polk korraga välja lendama, katsid meid hävituslennukid.
Enamasti lendasime ringikujuliselt, 4-6 lennukit koos, siis ei julgenud sakslased meile lähedalegi tulla. Pomme oli pardal kuni 600 kg.
Mere kohal kaugele ei läinud, ainult niipalju, et maad näha oli, päästevahendeid meil ei olnud ja vesi oli ju külm.
Ükskord Eestis lahingus "koristas" hävitaja minu tagant pikeeriva saksa lennuki ära ja pärast lennuväljal ütles mulle hävitaja komandör: "Täna Jumalat, koristasin su sabast sakslase. " Õhtul anti 100 grammi viina, aga ainult siis, kui oli 2-3 väljalendu päevas.
Mõned korrad jõime ka kohalike käest ostetud samagonni, mis oli parema maitsega kui viin ja põles ka. Korra järele valvas komandör Kuznetsov isiklikult, kõik pidid kell 22.00 kohal olema lennuväljal.
Meie komandör ei saanudki kangelaseks, hukkus õnnetult Eestis, Pärnu lähedal Toris 1945. aasta veebruaris.
Punaarmee aastapäevaks sõitis komandörile külla ka abikaasa. Telefoni teel oli Tallinnast, sõjaväe kaubabaasist, tellitud head ja paremat saabuvaks pidupäevaks. Kaup kohale tuua tehti ülesandeks mulle. Võtsin lennukilt U-2 välja tagumise istme ja asemele panin puust kasti varustaja jaoks. Tallinnast saime kauba kätte. Tagasilennul istus varustaja kauba otsas. Kõik sujus. Kaupa maha laadides lennuväljal nägime, kuidas äkki kaks lennukit põrkasid kokku ja kukkusid alla.
Meie roodu oli hiljaaegu toodud noori lendureid ja neid treeniti, lendasid ringe, õppisid pommitama, meie komandör lendas ise ka ühe noorega kaasa, nende lennuk hakkas maanduma, aga teine lennuk parajasti pikeeris ja nii nad kokku põrkasidki."
Kokkupõrkes hukkus kaks ekipaaži: polgu komandör Kuznetsov Nikolai Terentjevitš, nooremleitnant Serdjuk Aleksander Ivanovits, nooremleitnant Shkurnõi Ivan Aleksejevitš ja laskur Uspenski Lev Jevgenjevitš. Need nimed on ka Tori pargis ausamba peal.
Maetud aga intervjueeritava jutu järgi Torist 4 kilomeetrit itta. Ja ühes lennukitest, mis kukkus Vallema rappa, jäid lendurid lennukisse. Lõpetuseks ka foto lennuväljalt.
