Julged naised peatasid metsaveo: oli väga hirmus ja käed värisesid

Kui logistasin 7. märtsil Keila valla kõige hullemas seisus teed pidi kodust maantee poole, rabas mind vastu sõitev metsaveoau­to. Kas tõesti on vald andnud loa metsa välja vedada sooja il­maga niigi väga halvas olukor­ras teel? Helistasin valda, kus keskkonnaküsimustega tegelev Liisi Puntso kinnitas, et luba on antud tingimusel vedada ainult külmunud tee korral. Liisi lubas helistada metsaveo ettevõtte ju­hile ja edasine vedu keelata.

Kuna kahtlus näris hinge, sõitsin tagasi. Selgus, et suure hooga laetigi puidukoormat pea­le. Helistasin uuesti Liisile, kelle sõnul oli ettevõtte juht kinnita­nud, et nad on veo peatanud. See oli vale. Liisi otsustas sõita valla­majast sündmuskohale. Küsisin nõu ka Keila valla politseinikult, kellest sain aru, et kõik, mida teha saan, on keelata autol sõita läbi meie pere maal asuvast tee­osast, mis ei ole avalik tee. Süda värisemas parkisin auto keset metsavaheteed ja jäin ootama.

Ei läinudki kaua, kui suur metsamasin peatus minu sõidu­auto taga ning vilgutas tulesid, et eest läheksin. Olen enda meelest julge, aga tuleb tunnistada, et oli väga hirmus ja käed värisesid. Kui autojuht väljus rekkast, läk­sin välja ja selgitasin, miks ma ees seisan. Edasi püüdsid nii au­tojuht kui ka ettevõtte juht telefo­nitsi mind hea ja halvaga veenda lahkuma. Halenaljakas oli, kui autojuht ettevõtte juhile korrutas, et ta ei saa kuidagi ümber keerata ning kui ta kohe välja sõita ei saa, ei saa seda teha enam ka järgmi­sel päeval koormata, kuna tee on nii halvas olukorras.

Õige pea jõudis kohale ka Liisi ning võttis läbirääkimised üle. Vahepeal saabus veel teinegi veomasin, samuti täiskoormaga ning vaidlused jätkusid. Pilt oli üsna veider - kaks väikest naist ja kaks täiskoormaga metsaveo­autot keset metsa.

Aga eesti naisele kohaselt saime hakkama! Liisi nõudis ettevõttelt kirjalikku garantiid, et see hööveldab teed, kui maa­pind veidi kuivanud on. Kont­rollisime telefonitsi garantiikirja saabumist valda ning seejärel lasime autodel välja sõita.

Õppisin sellest loost, et tuleb olla hoolas ja sekkuda, kui mida­gi on valesti. Tee, mida vapralt kaitsesin, on kõigi meie külaela­nike tee. Palgihunnikud seisavad nüüd tee ääres ja tee saab veidi säästetud. Loomulikult on kah­ju, et kellegi metsategu jäi poole­li, kuid metsaettevõtet tavaliselt ei huvita, mis saab pärast nende lahkumist. Kui ise oma valla teid ei kaitse, kaotame sellest ise.