Austraallane: eestlastest ja eesti keelest välismaalase pilgu läbi

Alustasin eesti keele õppimist kolm aastat tagasi - uskumatu, aga tõsi - seda ilusat keelt on raske õppida. Minu jaoks ei lähe kokku eestlase arukas, peetud, lihtne loomus ja eesti keel, mis nõuab sinult head valmisolekut väga keerukateks grammatikaharjutusteks ja laulvaks intonatsiooniks. Arvan, et lauset „Tädi Õie ütles õhtul isukalt süües, et mannapuder oma päikesekollase võisilmaga on üks kõige maitsvamatest söökidest." ei suuda ma kunagi eestlase kombel õigel toonil välja öelda. Kuid üks on kindel - kõige kaunimalt kõlab eesti keel eestlase suust.

Igal aastal 14. märtsil tulevad eestlased kokku, et tähistada emakeelepäeva. Selle päeva tähistamine on saanud võimalikuks tänu laulvale revolutsioonile, mille abil eestlased saavutasid taas oma iseseisvuse. Uurinud ja teada saanud rohkem sellest Eesti riigi jaoks nii tähtsast ajaloolisest sündmusest, ei pane mind üldse üllatuma see, kui meloodiliselt tajub mu kõrv eesti keelt. Olles veelgi täpsem - eesti keel kõlab kui linnulaul.

Eestlased on suhtlemises rahulikud ja tagasihoidlikud (ehk liigagi tagasihoidlikud!). Kuid olen täheldanud, et see muutub siis, kui välismaalane hakkab kõnelema nende keeles. Siis sa näed ja tajud, kui väga see väikesearvuline rahvas soovib, et sa nende keelt rääkima õpiksid. Abivalmidus keele õpetamisel räägib kindlalt sellest, kui väga eestlased oma emakeelt armastavad. Seda kinnitab ka lugu, mida võõrustaja mulle rääkis. Kunagi toimunud keelte iluvõistlus, kus eesti keel võistles lausega „Sõida tasa üle silla" ja võitis itaalia keele järel II koha. Sain aru, et tegemist olla legendiga.

On olnud aegu, kui eesti keele tulevik oli ebakindel. Selle keele lugu oleks võinud lõppeda dramaatiliselt. Täna aga võib öelda, et eesti keelel on hästi läinud, ta on keerulised ja rasked ajad üle elanud. Eestlased täna, ja ka need, kes sünnivad homme, peavad olema uhked ja õnnelikud, et saavad kõnelda vaba rahvana kaunist emakeelt ning tähistada kirjanik Petersoni sünnipäeval üleriigilist keelepäeva. Olen õnnelik, et olen oma silmaga näinud ühte kahest maailma emakeele ausambast. Mitte seda, mis Kanadas, vaid seda, mis on püstitatud Kadrinasse.

Mulle meeldib väga kuulata, kui väikesed lapsed eesti keeles räägivad. See paneb mind mõtlema ja lootma, et kaunikõlalist eesti keelt kõneldakse veel palju-palju aastaid. Ja kas pole seda armas kuulda?