Särgava usub, et lootust annab see, et põllumajandust tuleb juhtima meie igapäevamuredest puhanud ja end rahvusvaheliselt hästi täiendanud mees.

Siim Kallase puhul kahtlustati pigem, et pikk äraolek võib poliitiku kodustest probleemidest võõrandada.

Ivari Padar näitas märtsi lõpul Olustveres toimunud konverentsil üles küll ülimat asjatundlikkust, ta teab meie probleeme lausa detailideni. Lahkuv minister ajas asju samuti nii sügavalt ja tõsiselt kui suutis ja vajalik oli, nii et järjepidevus on tagatud. Üheks õnnestumiseks oli kindlasti see, et tal esimest korda õnnestus EList kaubelda toetus seakasvatajatele.

Uuel ministril seisab ehk esimese ülesandena ees vägikaikavedu rahandusministeeriumiga – tüliks Eesti riigi omapanuse suurus MAKi toetustesse.

Eelarve oli juba valmis, aga vastu võtmata, kui valitsus vahetus. Meenutagem, et kaks aastat kestnud ettevalmistusperioodil oli ELi reeglites kirjas, et liikmesriik on kohustatud kaasrahastama 25% MAKi toetusest. Kuid mullu novembris mängiti reeglid ümber minimaalselt 15% peale – liikmesriikide pärast, kellele see osalus liiga kõrgeks osutus. Meie rahandusministeerium võttis sellest võimalusest õhinal kinni.

Mida selline omaosaluse vähendamine reaalselt kaasa tooks?

Olen teinud niisugused arvutused. 15% kaasrahastuse puhul – koos euroliidu rahaga – jääb meil saamata 100 miljonit eurot. Kui see viie aasta peale ära jagada, teeb see 20 miljonit eurot aastas. Kui 13 000 eurot lugeda ühe töötaja aastapalgaks, saame 1500 inimese palgafondi.

Kui see raha arengukavast välja liigub, peavad need 1500 inimest leidma tööd väljaspool maaelu. Sest ettevõtja vähendab ikka esimese asjana palgatöötajate arvu, oma tehnikat ta kergel käel maha müüma ei asu.

Kärpimisest me ilmselt ei pääse, kui kummalgi ministeeriumil nii vastandlikud seisukohad.

Loodetavasti leitakse mõistlik kompromiss 15 ja 25 protsendi vahel. Igal juhul peaksid mõlemad ministeeriumid arvestama ka avaliku arvamusega. Mõistlik oleks ikka panustada raha ettevõtlusse, põllumajandusliku konkurentsi edendamiseks.

See raha, mis maaelus käibesse pannakse, tuleb ju riigile maksudena kiiresti tagasi. Prioriteedid on vaja ära otsustada. Osa tegevusi võib jätta ka hobitegevuse nimekirja või toetada hoopis sotsiaalsest aspektist lähtuvalt – sotsiaaltoetusena. See oleks palju elutervem toetamine kui lihtsalt niisama eluaseme- või elatustoetuse jagamine, ilma et vallavanemgi mõnd jõukohast töökest kohustada tohiks.

Teine raske ülesanne, mis ministril ees seisab, on piima kvoodiprobleem. Ehk siis see töö, et vabaneda meie pea kohal rippuvast 10 miljoni eurosest "lõhkilüpsmise" trahvist.

Ivari Padar on selle probleemi lahendamise võimalustega end põhjalikult kurssi viinud ja selgitanud välja võimalused, kuidas seda asja üldse võimalik ajada on. Raskus seisneb selles, et otsuse teevad Euroopa Nõukogu ministrid. Selle trahvi saab ringi teha läbi piima rasvaprotsendi ümberhindamise.

Usun, et Padari kogemus euroliidu koridorides asjaajamisteks on just nii kõrge, kui ühe liikmesriigi ministri pädevus olla saab. Kompetentsist puudu ei jää.

Igasugune rahapuudus tekitab tülisid. Kas on tõstatunud ka toetusemäärade erinevus väiksematele ja suurematele tootjatele?

Igasugune toetusemäärade erinevus on alati kärarikas huviobjekt. Kulunud lause on, et 5% ettevõtteid võtab 95% toetusi. Kui me aga loeme kokku toetustest osa saavate inimeste arvu, kes neist suuremates ja väiksemates tööd teevad, siis oluliselt enam toetust toodanguühiku ja inimese kohta said seni just väikesed (näiteks piimalehma eritoetus jne).

Seetõttu ei pea ma täiendava ebavõrdsuse tekitamist asjakohaseks. Hektar on hektar, mis tuleb künda; lehm on lehm, kes tuleb lüpsta. Mingi muinasjutuline "mastaabiefekt” ei tule lüpsma ega kündma ilma tasu ja kuludeta. Tööd saab hästi (või napimalt kui hästi) plaanida nii väikeses kui ka suuremas ettevõttes. Näinud oleme edukaid väikesi ja vähem edukaid suuremaid, ning vastupidi. Toetus on ainult üks osa majandustegevusest, peamine sissetulek kasvatatakse ikkagi põllul ja laudas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid