Martti Helde: enim jäin rahule kolme stseeniga, mida filmides tekkis maagiline energia
„Mõtlesin, et kas siis 10 aastat ongi see aeg, mil unistused täituvad, kui kõvasti tööd teha," rääkis Martti Helde Hageris rohkearvulisele publikule. „Ilmselt jah. Aga unistustega on see lugu, et need jooksevad eest ära. Nüüd on seatud juba uued sihid. Loodan, et hiljemalt kümne aasta pärast kohtume siin uuesti, minu kolmanda või neljanda filmi linastusel. Tänane kohtumine on minu jaoks väga oluline, sest koju on alati väga hea tulla."
„Risttuules" on film õnnelikus abielus olevast väikese tütre emast Ernast, kes küüditati 14. juunil 1941. aastal Siberi asustamata aladele.
Ebainimlikes tingimustes nälga ja alandust trotsides leiab naise hing vabaduse kirjades oma mehele. Erna kaitseliitlasest abikaasa Heldur viidi vangilaagrisse, kus ta viis kuud hiljem maha lasti. Film põhineb tõsielulistel sündmustel ja on tehtud tableu vivant'i stiilis - selles must-valges filmis tegelased seisavad ja kaamera liigub.
Aeg on justkui peatunud, kolmemõõtmelisele pildile annavad sisulise mõõtme näitlejate dialoog ja muusika (helilooja Pärt Uusberg).
Martti Helde sõnul tuli sellise filmiformaadi idee ühest mälestuskirjast. Kirjas kirjutati, et sel ööl jäi aeg seisma. Inimesed jäid oma mõtetega koju, aga kehad viidi ära Siberisse.
Filmi valmimine võttis aega neli aastat
Martti Helde rääkis, et filmi ideest teostuseni kulus pea neli aastat. Idee sündis 14. juunil 2010 ja valmimispäevaks võib lugeda 25. märtsi 2014. Võtted toimusid mitmel pool Eestis - Ida- ja Lääne- Virumaal, Viljandimaal, Lääne-Eestis.
Kas nüüd, kui film on valmis, tervikuks loodud, teeksid midagi teisiti?
„Oo jaa, ma teeksin palju asju teisiti. Aga võib-olla sellest peitubki võlu, et need vead, mida mina näen, annavadki juurde inimlikkuse. Kui oleksime seda filmi kauem lihvinud, siis me oleks ilmselt selle ära rikkunud. Tavavaataja ei näe neid asju, mida mina näen. Mind häirivad mõned pilgud, poosid, oksad ... väikesed elemendid." Martti sõnul lõigati filmist kõige kulukamaks kujunenud osad hoopiski välja, sest need ei kõnetanud vaatajat.
„See film ei vajanud raha ... Need kaadrid, kus inimesed liigutavad, on tehtud tasuta, kuna raha sai otsa. Aga samas on need olulisimad kaadrid, sest need n-ö raamivad filmi ära. Kui 68 inimest on nõus tegema tasuta tööd, siis see näitab, et idee väljendamiseks ei ole vaja sadu tuhandeid eurosid. Vaja on eelkõige suurt tahtejõudu ja panust, mida ollakse nõus vabatahtlikult andma."
Formaadist tulenevalt oli kogu filmimise protsess tavalisest palju erinev. Kui tavafilmil on ettevalmistusaeg paar kuud ja järgmise paari kuu jooksul filmitakse materjal üles, siis „Risttuules" valmistati ühte stseeni ette 2-6 kuud ja võte toimus ühel päeval, siis jälle 2-6 kuud ettevalmistust ja üks päev filmimist. Inimeste asendid, seismise kohad, riietus - kõik pandi enne võttepäeva peensusteni paika. Kui oli massistseen, siis tulid talle appi veel viis lavastajat, kes aitasid n-ö pildi paika sättida.
„Nüüd ütlen, et „Risttuules" oli enam-ei-tee-projekt, just töömahu pärast. Aga filmi tegemist alustades olin 23-aastane ning piisavalt julge ja rumal," muigas Martti.
Kõige enam jääb ta rahule kolme stseeniga - sõit vagunis Siberisse, Erna tütre surm ja Helduri mahalaskmine. „Neid stseene filmides tekkis maagiline energia, oli emotsionaalselt raske ... Nüüdki, juba valmis filmi vaadates kogen mingit energeetilist toimet. On selline vägi sees, mida ei saa sõnadesse panna. Need tunded jäävad vist elu lõpuni hinge."
Põhineb päriselt kirjutatud kirjadel
Martti Helde enda kirjutatud filmi stsenaarium võitis 2010. aastal Eesti Filmi Sihtasutuse, Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Rahvusringhäälingu Eesti mälu programmi dokumentaalfilmide konkursi.
„Pool nendest Erna kirjadest, millele film tugineb, on autentsed," rääkis Helde. „Osa pärineb eri biograafiatest. Korjasime tükke, mis sobiksid ühe inimese kirjade alla. Väljamõeldut ei ole ja kõik filmis olevad sündmused on päriselt juhtunud."
Vaid filmi lõpuosas kõlav Helduri kiri Ernale on Martti enda kirjutatud, sest filmitegijana tuli tal anda ka anda pealkirjale tähendus. Heldur kirjutas Ernale, et kui nad enam siin ilmas ei kohtu, siis ükskord tuleb tema idatuulena ja Erna läänetuulena ning nad kohtuvad ikka, risttuules. „Risttuules kohtumine on sõnum, millega inimesed kinost koju lähevad. Kirjutasin selle õndsas üksinduses metsas olles ja see tuli päris kergelt."
Filmi puhul on tähtis ka visuaalne kuvand, milline on pildiline keel, millised on majad, loodus, riietus jne. Kuidas see sündis?
„Eestlaste küüditamisest ei ole üldse fotomaterjali. On Siberi pilte hilisemast ajast, 1950ndate algusest ja needki rõõmsad tööpildid," nentis Martti „Visuaalide loomisel võtsime väga palju aluseks holokausti fotosid, sest sakslased pildistasid oma halvad teod üles. Saime neil piltidelt emotsiooni ja liikumised kätte. Töötasime läbi hulga maalide ja skulptuuride raamatuid, sest neis on kõige rohkem väljendatud tolle aja dünaamikat. Fotodel on hetk justkui peatatud, aga maal ja skulptuur väljendab liikumist."
Soov näidata eestlaste ajalugu välismaalastele arusaadavas Pildikeeles Martti sõnul nägid tema filmi esimest korda tervikuna kaks inglast. „Otsustasin, et näitan esimesena just välismaalastele, et teada saada, kas nad saavad üldse aru, mis toimus. Nad said kohe aru ja ütlesid, et mõistavad Eesti ajalugu nüüd hoopis teistmoodi. Siis ma teadsin, et see film peaks ka eestlasele korda minema."
„Risttuules" on saanud kutse juba kolmele filmifestivalile. Kus aga maailma esilinastus toimub, seda Martti veel ei tea. Venemaale filmivestivalile ei ole esialgu plaanis minna. Ei julgekski vist, mõtiskles filmilooja. Kuigi selle aasta Venemaa ühe suurima filmivõistluse võitiski just leedulaste film küüditamisest.
Milline on järgmine unistuste filmiprojekt?
„Ma ei teagi, tühi tunne on hetkel ... Neli aastat mõtlesin vaid esilinastuse peale, aga ei osanud ette näha, mis pärast saab. Ma ei olnud vaimselt valmis nii suureks positiivseks vastukajaks. Ootasin kivirahet, noori ju ikka tümitatakse, eriti väga kitsas filmiringkonnas. Lasen nüüd unistustel mõnda aega settida, eks siis paistab. Võiks ju midagi naljakat teha, muidu arvataksegi, et teen vaid Eesti ajalugu kajastavaid filme."
