Mälestusi Urgelt: Pulmad sõja-ajal
Johannes läks ruttu seppa otsima - rong käis ju ainult mõni kord nädalas ja pulmad kohe tulemas. Õnneks siiski jõudis, eks hobuseraud too ju õnne. Pulmakraam pagasivagunisse ja Tallinnast voorimehega Kadriorgu, nii see maalt linna käimine sõja ajal käis.
Neid laulatas õpetaja Koppel. Kummaline kokkujuhtumus, et töömees, kelle ema nüüd 2008. aastal Kohilasse meile trepi renoveerijaks leidis, oli tema poeg. Pulmad peeti Kadriorus ja isegi Oskar sai pulmadest osa võtta. Vanemad meenutavad, et kui nad troskaga linna vahel sõitsid, siis andsid saksa sõdurid neile au. Ema uueks nimeks sai Helisto.
Pulmalisi oli ainult mõni, sest ega Raimondi vanemate Kadrioru väike korter suurt pitsballi ju pidada ei lubanud. Aga ilus sündmus oli see ikkagi. Nüüd on kõik, kes sel päeval koos olid, juba manalasse jõudnud.
Aasta 1944. Mida raskemaks läks sakslaste olukord idarindel, seda enam hakkas saksa väejuhatus huvi tundma okupeeritud maade rahvaste vastu. Rinne vajas pidevalt uut täiendust ja nüüd ei lugenud enam saksa veri midagi, nüüd kõlbas neile ka iga teine rahvus - peaasi, et võideldi kommunismi vastu. Eesti Omakaitse, kes kohe saksa okupatsiooni algul tahtis Saksa armee koosseisus võidelda punase terrori vastu, pidi tihti tundma saksa ülemuste ülbet käitumist, ei peetud ju venelaste anastatud rahvaid mitte kellekski. Eestlane lootis aga sakslasest vabastajat ja unustas varasema pika saksa ikke.
Oskar oli Omakaitse meestega Paldiskis, kui neid taheti idarindele saata. Tema tahtis ainult oma maa eest võidelda ja vaevalt ta mingi sõjamees oli, ikka rohkem talumees, aga olukord pani tegutsema. Ühel päeval oli Oskar Urgel tagasi. Püüdis ikka ennast rohkem varjus hoida. Sakslane oli uue mobilisatsiooni välja kuulutanud, 1904.-1923. aasta mehed sõjaväkke ja nüüd ei olnud isegi erilist arstlikku kontrolli.
Umbes kuu aega oli Oskar kodus, see oli ka viimane kord tema elus, kui ta oma perega koos oli. Siis algas mob-ist kõrvalehoidjate tagaotsimine ja karistamine. Johannes käis vallamajas asja uurimas. Üks tuttav mees aitas Oskari vaikselt sõjaväkke tagasi, karistust ei järgnenud. Oskar saadeti Tartu lahingusse - kohta, kus eestlane sõdis eestlasega. Sai käest haavata, viidi Paldiskisse haiglasse ja siis järgnes 12 pikka aastat, mil keegi ei teadnud, mis Oskarist on saanud. 63-aastane isa ootas oma elutöö jätkajat, 53-aastane Roosi kallist poega. Mure, ikka mure. Jälle üks pereliige teadmatuses, kas elu või surm.
Naabermajas Mühlbergide juures elas nüüd ka Olga tütar Helga Kroon oma poja Tõnisega (sünd 1938). Helga mees Georg oli ka sõjas. Kroonid olid pärit Lõuna-Eestist. Kui algas Tartu lahing, saadeti ümberkaudsed taluinimesed oma kodudest minema, osa põgenes ise. Ema mäletab, et ühel päeval sõitis naabri õue vankritäis inimesi. See oli Georgi vend Tartumaalt, talupidaja.
Vankri taga lehm, vara nii palju kui vankrisse mahtus, kaasas kaks alaealist tütart ja naine. Paari päeva pärast saabus sealtkandist veel kaks vankritäit inimesi. Kõik pidid ajutiselt oma kodud maha jätma ja said Urgel peavarju.
Ühel päeval, kui minu ema oli linnast maale tulnud, käskis vanaema Roosi tal Oskari püssid metsa peitu viia - venelased pidid juba lähedal olema. Ema peitiski püssid metsa risuhunniku alla. Kui ta koju jõudis, tulidki sõdurid mööda külatänavat nende kodu poole. Punaarmee oli tagasi saabunud. Õnneks olid need noored Eesti mehed, ei puutunud pererahvast ega sõjapõgenikke. Nende kodus said ülemused peavarju. Pere kamandati suurde tuppa, endale hõivati Roosi-Johannese magamistuba, sealt oli hea ka naabri õue jälgida.
Kuna minu teised vanavanemad Mamma ja Aali Tallinnast olid ka sel ajal Urgel nende juures sõjavarjus, siis magas suure toa põrandal reas viis inimest. Õue kedagi ei lubatud.
Ema mäletab, et mamma käskinud tal sõjameestele veel pannkooke küpsetada, eks ikka selleks, et nad lahkemad oleksid.
Järgneb
