Ühel nädalal käis Haljalas kaks kirjanikku
Kui minevikus matsipoeg raamatute taha lasti, ega temast siis enam kuulekat orja saanud. Andrus Kivirähk arvab, et on päris naljakas, et leidub inimesi, kes seda vägevat privileegi pruukida ei soovi ja vabatahtlikult lugemise privileegidest loobuvad.
Kirjanik Andrus Kivirähk kohtus 21. aprillil Haljala gümnaasiumi õpilastega.
Kohtumist gümnasistidega alustas kirjanik oma jutu „Kõrvaltegelane" väga ilmeka ettelugemisega, juhtides tähelepanu kõrvalolija, (- seisja, -tegelase) probleemile.
Kõik eestlased teavad Tootsi tempe, Kiire nööpsaapaid ja virilat hoiakut, Imeliku kandlemängu või romantilist Arnot, aga vaevalt on lugeja tähele pannud kõrvaltegelast nimega Kärd, kes vilksatab „Kevades" korra Paunvere poiste ja mõisasakste kaklusestseenis. Nii on eluski - tihtipeale ei pane me enda kaaslasi tähele, nad on olemas, aga nad on kogu aeg kõrval, tagaplaanil.
Kirjanik pajatas, et uurinud eestlaste folkloori ja rahvausundit, sündis „Rehepapp", raamat nutikast rahvast, kes hoolimata orjarahva seisusest isandad üle kavaldas. Romaan „Mees, kes teadis ussisõnu" on hoiatusromaan: teos näitab, mis juhtub rahvaga, kes enam ei mõista oma ussisõnu ning ei suuda äratada põhjakonna, rahva elujõu kehastajat. Küll soovis autor, et raamat ei kujuneks prohvetlikuks ning me ikka eesti keelt kõneleksime.
Kui tuli küsimuste kord, arvas kirjanik õigesti, et enamasti on keskkooliõpilaste suu vett täis ega tihata midagi küsida, seevastu algklassside õpilastel on küsimusi mustmiljon. Nii meilgi.
Algklassiõpilased uurisid, mis oli Andrus Kivirähki lemmikraamat lapsepõlves. Kirjanik kinnitas, et Astrid Lindgreni raamatuid luges ta lausa mitu korda. Lemmikõppeaine oli eesti keel ning lugemine meeldis väga. Lugeda meeldis igal pool. Lausa supitaldriku ääres, nii et raamatulehed vahel ka rasvaseks said, sest tulisele supile tuli ju peale puhuda. Sellist lugemisstiili ei soovitanud kirjanik muidugi õpilastel järgida. Kas Andrus Kivirähkil oma kirjutatud raamatute seas lemmikuid on, siis arvas kirjanik, et oma lapsed on kõik ühteviisi armsad.
Andrus Kivirähk on avaldanud üle 30 raamatu küll täiskasvanutele, küll lastele, tema näidendeid on lavastatud paljudes Eesti teatrites, ta on olnud stsenarist, teinud raadiosaateid, kirjutab Eesti Päevalehe ajakirjanikuna kolumneid Laupäevalehte. Andrus Kivirähk on pälvinud mitmeid kirjanduspreemiaid ja -auhindu.
Teine kirjamees, praegu edukas ettevõtja, nõukogude ajal Rapla Mehhaniseeritud Ehituskontori juhataja Avo Kull hakkas mõne aasta kirjutama ja äratas kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel teosega „Haigla" kohe tähelepanu. Sellele järgnesid „Vabrik", „Reporter" ja sel aastal on ilmumas viies romaan. Kui Avo Kullilt Elukirja ajakirjanik küsis, kas ta on kirjanik, ärimees või pensionär, vastas kirjamees, et elu on rollide süntees. Hobidest on kirjutamine esikohal. A. Kull rõhutas, et ta jagab lugusid, vormimängud pole tema jaoks, aga ta kirjutab mõnuga.
24. aprillil oli Avo Kull Haljala raamatukogu kirjandusringi külaliseks.
Kahe kirjamehe külaskäik just aprilli sellel nädalal on väga sümboolne: 23. aprill on kuulutatud raamatu ja roosi päevaks, ka rahvusvaheliseks raamatu ja autoriõiguste päevaks - see on raamatupüha. Eri maades on sel päeval erinev nimi ja tähendus. Tava läheb tagasi keskaegsesse Katalooniasse, mil 23. aprillil vahetati kingitusi ja päev sai nimeks roosipäev. 1920. aastatel hakati Kataloonias sel päeval vahetama raamatuid, teise versiooni järgi pani üks Barcelona raamatukaupmees ette, et sel päeval tuleb mehel kinkida naisele roos, naisel mehele aga raamat. 1995. aastast kuulutas UNESCO raamatu ja roosi päeva rahvusvaheliseks raamatu päevaks, Eestis on seda päeva tähistatud 1998. aastast. Sel päeval korraldatakse raamatulaatasid, mitmesuguseid kirjandusüritusi.
