Esimeseks katseks oli Frankfurdi mess, mille tulemusena tekkisid uued kontaktid.


Messidel käimine muutus iga-aastaseks; sai selgeks, et ilma ennast näitamata väljaspool Eestit läbi ei löö. Samuti hakkas arenema mõte, ikkagi proovida mööbliga. Esimeseks püüdluseks oli vineermööblisari FlixFlax, disainer Ivari Männi, mis pärjati ka sisearhitektide liidu preemiaga. Aasta oli siis 2003.


See ei olnud veel kaugeltki mööblitootmise algus, sest FlixFlax ei osutunud nii menukaks nagu sellelt oodati. Mis seal salata, ka ettevõte polnud selleks veel valmis.


Oli veel jäänud üleminekuaeg erinevate allhankijatega ja uue tootmise käivitamisega, seda siis juba Albu vallas Kaalepis. 2007 aastat võib lugeda mööblitootmise alguseks Woodmanis. Muretseti vajalikud seadmed ja omandati esimesi teadmisi.


Loomulikult oli see valus nii ettevõttele kui inimestele, sest vägagi palju jalgrattast sai leiutatud ikkagi ise.


Esimeseks tõsiseltvõetavaks tootesarjaks oli NewEst mööbel, mille disaineriks Uus-Meremaa mees Leonhard Pfeifer. Seda sarja müüakse siiani ja ei saa ka mainimata jätta, et esimesed prototüübid valmisid aastal 2006 samal territooriumil, kus Woodman praegu asub - Mäos. Siiani on veel mõned eksemplarid alles. Tänaseks on tooteid kokku 143, mis kõik oma disaineri poolt loodud ja tootmisesse juurutatud.


Alates 2014. aasta algusest on uueks asukohaks Mäo Tööstusküla. Hoone on juba eelnevalt ehitatud mööblitootmisele vastavaks. Tänu sellele on paranenud tublisti tootmis- ja olmetingimused.


Tänaseks on kliendibaas suur - Euroopa, Skandinaavia, Inglismaa, Ameerika, Jaapan. Väga tähtis on pakkuda pidevalt uusi tooteid. Selleks tuleb tegeleda palju tootearendusega.


Ei tohi unustada ka tootmist ennast, ilma igapäevase parenduse ja täiustamiseta ei ole ettevõte jätkusuutlik. Eesmärgiks on tõsta efektiivsust ja paindlikust. See annab turul eelise teenindada võrdse võimekusega kõiki kliente, olenemata tellimuse mahust ja omamata valmistoodanguladu.