Keila-Joa pakub miljonivaateid

„Maakas. Ma olen jälle maakas," mõtlesin autoaknast välja vaadates, kui viimase koormatäiega Keila-Joale lähenesime. Kolisime siia poolteist aastat tagasi. Olin eelnevalt neli aastat Tallinnas elanud. Kogu lapsepõlve veetsin Väike-Maarjas, mis on nii „maa" kui üldse olla saab. Kuigi seal on olemas kõik vajalik (koolist ja kiirabist pubi ning pangakontorini välja), on ümberringi siiski metsad ja põllud ning lähim n-ö suurlinn Rakvere asub 27 km kaugusel.

Erinevalt oma vanemast õest pole ma kunagi linna igatsenud, vaid nautisin metsas koertega müttamist ja aias askeldamist, aga sellegipoolest harjusin üliõpilasena linnaelu mugavustega ruttu ära. Nii mõnus ju, kui kõik on käe-jala juures ning õhtul ei pea järgmise päeva menüüd välja mõtlema, vaid saab hommikul jope selga tõmmata ning juba kell kaheksa poodi kohvi ja värskete saiakeste järele minna. Harjusin ära.

Ja ometi vahetasin neli aastat hiljem selle mugava elu veel suurema „maa" vastu kui kunagi varem. Miks? Kõikidest mugavustest hoolimata olen läbi ja lõhki maalaps. Ja Keila-Joa on ideaalne koht, kus linnamugavustega harjunud maainimese elu elada. Kõik need mugavused on ju vähem kui 30 km kaugusel ning kui teinekord elukaaslasega raksu lähed ja uhkus ei luba sul tema autosse istuda, on alati olemas marsruuttakso või buss, suvel jalgratas. Nii et ühendus tsivilisatsiooniga on täiesti olemas.

Linnast maale tõi meid tegelikult juhus - otsisime kolmetoalist korterit. Minu Keila-Joal elava õe naaber otsis samal ajal üürnikku. Kuna olime Tallinna üürikorterite hinna- ja kvaliteedisuhtega juba tutvunud, teadsime peaaegu kohe, kui seda korterit nägime, et siia me kolimegi.

Nii kaunist korterit sedavõrd madala hinna juures oli Tallinnas võimatu saada. Tõsi küll, poole odavamale üürihinnale lisandus sama suur transpordikulu, nii et rahaliselt ei võitnud me midagi. Aga ega võimalusele igal hommikul mere äärde jalutada ei saagi hinnasilti külge riputada. Seega võib öelda küll, et kokkuvõttes oleme ikkagi võitnud - linnalähedase maaelu selle kõige paremas mõttes.

Ühel talvepäeval, kui oma taksipiigaga pargis jalutasin, tabasin end mõttelt, et ma kohe kuidagi ei tahaks siit metsa ja mere äärest ära kolida. Elades üürikorteris ja perelisa planeerime on see võimalus olemas. Ent pooleteise aastaga olen endalegi märkamatult Keila-Joad armastama õppinud ning kuigi ma teinekord kurdan, et linna on liiga pikk maa (mis sest, et ülikooliajal Akadeemia teelt Narva maanteele ühistranspordiga läksin sama kaua kui praegu autoga Keila-Joalt Tallinna), siis tegelikult ei tea ma elamiseks ja laste kasvatamiseks ühtki paremat paika. Meie kolmekorruselisel 16 korteriga majal on oma aed, mille taga saavad täiskasvanud grillinurgas suveõhtutel koos süüa valmistada ning lapsed mänguväljakul lustida. Koergi saab vabalt ringi joosta, sest aed on kinni ja lapsed tema suurimad sõbrad. 

Miljonivaatega 15 km pikkune jooksurada kulgeb mööda ranna-äärt ja üle Türisalu panga. Paari sammu kaugusele jääb park ja juga ning loss, mis töömeeste käte all iga päevaga järjest ilusamaks läheb. Viimase üle on mul eriti hea meel, kuigi pean tunnistama, et natuke kahju ka, sest nädalavahetustel on nüüd parklad ja teeärsed autosid täis ning minu privaatne jooksurada pole enam sugugi nii privaatne. Aga samas ei saa kurta - vahepeal on täitsa tore metsas mõnda hingelist näha. Pealegi sel ajal, kui mina koeraga metsas linnulaulu saatel õhtust ringi teen, sõidavad nemad oma linnakodudesse tagasi. Nii et ei ma kahetse sugugi, et Keila- Joal uuesti maakaks hakkasin. Vastupidi - olen õnnega koos.