Mis paneb Itaalia õpilasi Eesti koolijütse kadestama?
Todi on maaliline väikelinn Umbria maakonnas seismiliselt aktiivses Apenniinide piirkonnas, kus igapäevased väikesed maavärinad kohalikke ei heiduta, kuid külalistel jätab paar südamelööki vahele küll.
Itaallastel on laupäev koolipäev
Eestis kohtame tänasel päeval veel vähe koole, kus iga kooliaste on eraldi organisatsioon, kuid Itaalias on põhilisteks koolitüüpideks kas alg-, põhi- või keskkool. Scuola secondaria 1 Cocchi-Aosta on muusikakallakuga põhikool, kus õpib umbes 600 õpilast ja töötab 50 õpetajat.
Koolipäev algab samal ajal Eesti lastega, kuid lõpeb iga päev kell üks, kuna koolis puudub toitlustamise võimalus. Selle tulemusena peavad aga Itaalia lapsed ja õpetajad koolis käima ka laupäeval.
Itaalia õpilasi tegi kadedaks fakt, et meil on võimalik koolis lõunat süüa, koolinädal reedese päevaga lõpetada ning õppida ka puu- ja metallitööd. Kahjuks piirdub nende tehnoloogiaõpetus arvutil programmeerimise ja disainimisega. Inglise keele õpe algab itaallastel 11-aastaselt, kuid see ei tähenda, et see toimuks neil intensiivsemalt. Õpitakse ka prantsuse keelt. Õpetajad kurtsid loodusainete vähesuse üle ja tõid välja, et neil on kindlasti veel arenguruumi. Eesti koolil on vastupidiselt õppimiskoht loovusainete valdkond. Võõrustajakooli kaks kunstiklassi, mis polnud küll viimaste euronõuete järgi sisustatud ja korrastatud, ajaksid nii mõnegi ametniku tagajalgadele, kuid tulemused olid see-eest kõrgel tasemel.
Muusikakallakuga koolis tegutseb võimas orkester, milles on kuulda erinevaid fl ööte, kitarri, viiulit ja klarnetit. Õpilased harjutavad pillimängu nii tunniplaani raames kui ka pärast tunde, sest ilmselgelt ei ole pillimängu võimalik selgeks saada paari tunniga nädalas. Minusugusel muusikavõhikul võttis kuuldu silmad märjaks - poleks uskunud, et Euroopa Liidu hümn plokkflöödiansamblilt nõnda ilusana võiks kõlada.
Kui Eesti koolis valitseb kord ning tervisekaitse kontrollib koolipidajat erinevate nõudmiste täitmise osas, siis Itaalias sellist tendentsi märgata ei olnud. Õpilasi oli klassides 20-24, kuid klassiruumid olid sellise hulga kohta liiga väikesed. Vahetusjalanõudest ei teadnud mitte keegi mitte midagi. Klassides ja koolimajas olev mustus ja korralagedus (eriti kunstiklass) võttis korraarmastajatest eestlased sõnatuks.
Põllumajandus Itaalia moodi
Külastasime veel imelist kutsekooli, kus õpivad noored vanuses 14-19. Põllumeeste õpe kestab viis aastat. Ei, neist ei saa traktoriste.
Nad õpivad, kuidas kasvatada oliive, viinamarju, köögivilju, loomi ja lilli ning kuidas kõigest sellest midagi toota. Külaskäigu jooksul õppisime, kuidas tehakse veini, juustu, sinki jmt. Instituto Tecnico Agrario Augusto Ciufelli on eriline kool, kuna neil on oma ühiselamu ja ka söökla, mis ei ole Itaalia süsteemis tavapärane. Toidud valmistatakse seal enamjaolt nende enda majapidamisest tulevast toorainest.
Koolis valitses erakordne aura - õpilased on pühendunud õppe- ja aiatööle. Kõik, mida tutvustati, oli õpilaste enda kätega tehtud ning kasvatatud. Samuti nägime ka ülikooli tasandil keemialaboreid, kus aretatakse seemneid ja püütakse kloonida taimi, et garanteerida kvaliteetne ja rikkalik saak.
Tagaplaanile ei jäänud ka kohalikud traditsioonid ja kultuur. Iidne piirkond on turistide hulgas populaarne ning põhilisteks külastuskohtadeks on maakonna pealinn Perugia imeliste kirikute ja katedraalidega, majoolikat (glasuuritud kunstkeraamika) täis mägilinn Deruta ning UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv Püha Franciscuse linn Assisi.
Itaalia köögi kohta saab ka jagada ainult kiidusõnu ning need makaronid on ikka võrratud!
Nädal kaootilises ja võrratus võõrustajariigis pani meid vägagi hindama Eesti kooli ning riigi organiseeritust, kuid samas lahkusime raske südamega sõbralike ja soojade itaallaste juurest.
