Toomas Tippi: laulu- ja tantsupidu kui järvalaseks olemise rituaal

„Eesti rahvas on igal ajal üks laulja rahvas olnud. Kõige vanematest aegadest saadik on eestlased oma terve elu, kätkist hauani lauluga ehtinud. Lauldi rõõmus, lauldi kurbuses. Tegid käed tööd, astusid jalad teed – suu ja süda laulis.» Nii kõneles Jakob Hurt 1896. aastal Tallinnas toimunud üldlaulupeol.

Järvamaa laulupidude traditsioon sai alguse 1907. aasta suvel, kui karskusselts „Idu“ korraldas Paide Vallimäel suve-laulupeo. Tegelikult sooviti laulupäeva korraldada juba 1898. aastal ning 18 koori olid juba osalema registreerunud, kuid kuberner peo korraldamiseks luba ei andnud. Siiski ei jätnud mehed oma jonni. Paide kreisipolitseis sekretärina töötanud karskusseltsi esimees
Anton Rüütel viis mõtte ellu. Esimesel peol esinesid koorid ja orkestrid.

Nõnda sündis Järvamaa pidude traditsioon. Möödunud 107 aasta jooksul on peaaegu igal aastal maakonnas pidusid peetud. Oli see siis laulupäev või laulupidu, sõltus sellest, kuidas võimudelt õnnestus peo pidamiseks luba saada.

Tänaseks on Järvamaa üks kestvama peo pidamise traditsiooniga maakondi. Nüüdisaegsel maakonna peol esinevad liikumisrühmad, rahvatantsijad, pillimängijad ja lauljad - kokku julgelt üle paari tuhande inimese. Teist pea sama palju on olnud pidudel pealtvaatajaid.

Suurele peole kogunemine, uhkeis rahvarõivas ja lippude lehvides peopaika marssimine, koos laulmine ja tantsimine loob kokkukuulumise tunde. Järvamaa laulu- ja tantsupidu on midagi enamat kui üks iga-aastane pidu. See on järvalaseks olemise rituaal. See on, mis meid eristab teistest. Meil on oma tantsu-ja laululoojad, oma dirigendid, kes juhtavad koore ka «suurel» peol. Ka üldlaulu-ja tantsupeo aastal leiame võimaluse korraldada omanäoline pidu. Mis sest, et laulud ja tantsud on samad – see emotsioon, mille esinejad publikule annavad ja millega publik esinejaid tervitab on erinev kõikidest teistest pidudest. Ükskõik, millises maakonnas.

Ka kavas on alati «järvalase kriuks» sees. Olgu selleks siis külalisesineja, kelleks sel korral on Lüü-Türr või mõni uus mõte, mis just maakonnapeol saab ellu viidud.

Järvalaste omapära on ka see, et maakonna laulu- ja tantsupidu peetakse igal aastal. See tähendab, et laul ja tants on meile oluline. Meil on olemas need tublid ja hakkajad inimesed, kes koorilaulust, pillimängust ja rahvatantsust sedavõrd peavad, et sellega oma vabal ajal tegelevad ja on valmis igal aastal ka teistega oma rõõmu jagama. Meie koorijuhid, pillimängu- ja tantsuõpetajad on väga tublid ning innustavad ja haaravad huvilisi kaasa. See on ka peamine põhjus, miks traditsioon jätkub – Järvamaa inimene tahab oma maakonna pidu.

Just sel põhjusel paneb järvalane selga pidulikud rõivad, marsib kaasa rongkäigulistega või ergutab nende kõndi, laulab kaasa ühislaule, elab kaasa tantsijatele-pillimängijatele. Sest isegi kui me sellele ei mõtle, on laulu- ja tantsupidu meie eneseväljendus, järvalaseks olemise viis.