Miks kadusid külad Järvamaal?
Palju on kirjutatud sellest, et endine Väinjärve vald oli
kõige suurema repressiooniohvrite arvuga piirkond Järvamaal. Püüan selgitada, miks oli see nii.
Eestimaa külad koosnesid esimese Eesti Vabariigi ajal kahest erinevast talude tüübist: põlis- ja asundustalud. Põlistalusid hakati päriseks müüma juba 19. sajandil (Eesti Entsüklopeedia andmeil
olevat Põhja-Eestis esimesena 1850. aastal päriseks ostetud talu asunud just Väinjärvel).
Asundustalud moodustati 1920. aastate algul pärast eduka maareformi käivitumist endiste mõisate maade jagamisel endiste mõisamoonakate vahel.
Reeglina anti parimad mõisasüdamete maad Vabadussõjast osavõtnutele. Nii tekkis Väinjärve vallas
olukord, kus osa küladest jagunes kaheks. Näiteks oli Vaol pool küla Vao asundus ja teine pool Vao küla. Samuti oli Rõhus. Ent oli ka puhtaid asundusi, näiteks Tammiku asundus, mitte küla.
1940. aastaks oli asundustalude majanduslik olukord põlistaludega võrreldes tunduvalt halvem, sest nende ülesehitamiseks oli jäänud palju vähem aega. Asundustalude arengut pidurdas ka riigivõlg, sest teatud osa sissetulekust tuli maksta maa eest, mis oli neile eraldatud. Enamik asundustalusid oli oma arengus keskmisel tasemel. Jõukaid oli nende seas vähe, pärssivaks teguriks kujunes ka
maa vähesus, kuna keskmise talu suurus oli alla kahekümne hektari.
Seevastu põlistalude suurus ulatus mitmekümnetesse hektaritesse. Nendes taludes oli hakkajate peremeeste eestvedamisel aretatud eliitkarja, ostetud uuemat põllumajandustehnikat, aktiivselt osaletud igasugustel täienduskoolitustel. Nendes külades toimus ka ühistegevus, näiteks Kalitsas
ja Abajal olid olemas oma piimaühistud. Nii kujuneski neis külades välja oma külaeliit.
Eriliselt soodsa olukorra arenguks olid saanud ära kasutada Nahkanuia, Metsanurga, Jõeküla ja Norra, sest sealseid maid hakkasid mõisnikud müüma palju varem kui mujal. Enamik neist taludest
asusid rabade ja metsadega piiratud aladel. Need maad olid küllaltki viljakad, ainult natuke liigniisked. Mõisnikel oli tülikas neid maid harida ja nii otsustatigi need maha müüa. Ostjateks olid ikkagi edumeelsemad ja ettevõtlikumad talumehed.
Kõigepealt anti need maad siiski teorendile. Maa kasutamise eest tuli teha mõisale teatud arv teopäevi. Ärksamad talumehed palkasid omale teomehi, kes mõisas teopäevi tegid. Samal ajal sai talupere ise tegeleda talu arendamisega. Hakkajamad peremehed suutsid peagi talud mõisalt välja osta.
Nii olidki nende külade talud enamjaolt heal järjel ja sattusidki jõhkrate repressioonide ohvriks. Nõukogude seaduste järgi oli jõukus eriliselt raske kuritegu. Samal ajal ei represseeritud
Tammiku asunduses mitte ühtegi taluperet. Ka teistes Väinjärve valla külades toimusid repressioonid valikuliselt. Eelkõige hävitati küla eliiti. Sellega vähendati rahva vastupanuvõimet.
Teiseks põhjuseks nende külade likvideerimiseks oli metsavendlus. Endla järve ümbruse rabad ja metsad olid metsavendluse arenguks soodsad paigad. Metsavennad said aga tegutseda ainult kohalike talunike toel. Lihtsam oli hävitada neid toetavad talud kui eluga riskides metsavendadele
haaranguid korraldada. Põlistalude hävitamisega püüti hävitata ka eesti talukultuuri. Seegi oli üks nõukogude võimu eesmärkidest.
Leian, et nende inimeste mäletamine, kes kunagi ehitasid üles õitsval järjel eesti talud, mis nõukogude võimu poolt surmale määrati, on meie kohus. Siit tuleb ka minu ettepanek. Noored ajaloohuvilised, võtke ette uurimuse „Koeru valla kadunud külad“ koostamine!
