Kaks kanget Virumaa isa tõid Sipsiku Lotte varjust välja

Uskumatu, aga nii see on: kui Lotte mänguasju on kõik poed täis, siis Sipsikut polnud veel hiljuti ollagi, kuigi raamat sellest vahvast tegelasest ilmus juba pool sajandit tagasi, kirjutab Põhjarannik.

Sipsikust olid siiani olemas vaid Sipsiku-laadsed tooted – käsitööna valminud nukud, mille ainus sarnasus armastatud raamatutegelasega oli sinise- ja valgetriibuline kostüüm.

Kaks isa – Toila vallas elav Lauri Laanemäe ja Mäetaguselt pärit Meelis Peet – võtsid vaevaks seda viga parandada.

Esmalt pöörduti raamatu autori Eno Raua lese Aino Perviku ning teose illustreerinud Edgar Valteri pärija Külli Leppiku poole, et tulevane Sipsik näeks välja just selline nagu oleks raamatust välja astunud ja tema esimeseks mureks poleks autoriõiguste rikkumine.

Joonistamises lahtise käega Meelis tegi Sipsikust visandi ning ta abikaasa õmbles selle järgi nuku.

Sipsiku kavandamisel peeti silmas, et nii nagu raamatus, vajuks ka nuku pea natuke lonti, tema kostüümis oleks just nii mitu sinist ja nii mitu valget triipu nagu Edgar Valteri joonistatud Sipsikul ja tedretäpid paikneksid näol just seal, kuhu kunstniku pintsel oli need poetanud.

Mehed lõid ühe Valgevene tehase meistritega käed ning Sipsikuid võis hakata konveierilindilt tulema nagu Vändrast saelaudu. Paraku tuli sealt esialgu kõike muud kui Sipsikuid.

“Esimesed tehasenäidised meenutasid rohkem koopaoravaid,” muigab Meelis. “Need olid ikka erilised peletised.”

Kuna pika maa tagant peetud vägikaikavedu tehasega tulemust ei andnud, võtsid mehed kätte ning sõitsid ise kohale.

Tehases tehti meistritele õppetund stiilis “puust ja punaseks”. “Näete, silmad peavad olema sellised – pange endale kirja – ja nina tuleb selline ja täpid sellised. Ja suu tuleb vaat sellise joonega. Ma joonistasin neile ette,” jääb Meelis seda Valgevenes käiku mäletama ilmselt elu lõpuni. “Ja nüüd, kui pilt on valmis, lööge see endale naelaga seina peale kinni, sest sellist ja ainult sellist Sipsikut me tahame.”

“Tundub küll, et mis see ühe nuku tegemine siis ära ei ole,” ütleb Meelis, “kuid tegelikkuses nägime me Sipsikuga ikka kurja vaeva. Nii keerulist protsessi ei soovi me kellelegi.” Nüüd on kõik raskused jäänud selja taha ning tehasest juba mitu partiid tellitud.

Sipsikud on müügil Rahva Raamatu ja Apollo poodides. Kõige väärikam koht, kus seda nukku müüa, ongi raamatupoe riiulil, leiavad Meelis ja Lauri, kes müüvad seda ka Tallinna ja Tartu kaubamajas, kuid mitte toidupoekettides.

“Ja viinereid Sipsiku pildiga ei tasu ka oodata: neid ei tule,” ütlevad mehed, et erinevalt Lottest jääb Sipsik siiski oma liistude juurde.

Milline näeb välja õige Sipsik, vaata Põhjarannikust.