"Nad on harjunud kutse peale tulles alati midagi saama - saia, leiba, kapsalehti või õunu. Midagi peab neile kindlasti andma, loomi petta ei tohi," räägib nende omanik Ardo Aia.

Mägiveised on väga seltskondlikud. Neile meeldib, kui nendega rääkida. Ardo Aia ütleb, et mõnikord viskab ta end rohu sisse pikali, veised heidavad ka sealsamas lähedal maha ja nii nad siis vedelevad tund-poolteist. Kogu aeg peab lobisema, sest muidu lähevad veised ära.

Sellega, et tee peal liiklejad šotlasi silmates auto kinni peavad ja pildimasinad välja otsivad, on harjunud nii loomad kui pererahvas.

Ülesandega, mille jaoks veised Taanist Mäetagusele toodi, on loomad Aiade sõnul hästi hakkama saanud - hoiavad kaitsealust tammikut võssa kasvamast: "Võsa närivad hoogsalt ja hea meelega. Sügisel oli tammik ikka juba väga ilus."

"Nendega on üsna lihtne, mingit varjualust pole vaja ja toiduga ei pirtsuta," võtab Heldi Aia loomade head küljed kokku.

Suve lõpus kasvab veisekari üheksapealiseks. Lehmvasikad jäävad karja täienduseks, pullvasikad pannakse müüki, sest oma karjas nad paaritamiseks ei sobi. Karja pull tuleb mõne aja tagant teise karja oma vastu välja vahetada. Kuna karja juhib alati lehm, pole muret, et uut pulli omaks ei võeta. Heldi Aia ütleb, et šoti mägiveiste karjas pullidel eriti sõnaõigust ei ole.

Loe edasi 12. juuli Põhjarannikust.