Tiina Tanseri maja ehitamine on headuse võit

Läinud aasta 20. detsembril olid pisarad Tiina Tanseri silmas, kui tulekahju muutis ta kodumaja elamiskõlbmatuks. Tänavu 21.juunil olid õblukese naise silmad uuesti veekalkvel, kuid seekord olid seal liigutuspisarad, kui ta tänas kõiki, kes teda uue kodu ehitamisel on toetanud.

Juurus moodulmaju valmistava Arca Nova tehase arhitekt Kersti Kaus kohendas ühe majaprojekti pisut väiksemaks ja see müüdi ära omahinnaga. Maheroheline1 20 m2 suurune maaküttel maja polnud veel seest valmis, kuid õues suurematele aitajatele tänupidu korraldamast see ei takistanud.

Märjamaa gümnaasiumi algklasside õpetaja Tiina Tanseri oli parasjagu teel Raplasse Saagu Valgus fondi poole vähekindlustatud lastele kingitusi pakkima, kui teade kodumaja põlengust temani jõudis. Õed Alma Linder ja Piia Abel, kes tunnevad Tiinat ühiste heategevusprojektide kaudu, hakkasid kohe abi organiseerima. Asjatundjate arvamus oli, et põlenud maja pole mõtet taastada– see olnuks ehituslikult keerulisem ja ka ülalpidamiskulud oleksid tulnud suuremad.

„Alma ja Piia võtsid ette suure ülesande – ehitada Tiinale uus maja. Neil on võime asju ja inimesi kokku viia ja kogukondliku sõpruse tulemus on täna meie ees,“ ütles Saagu Valgus fondi juht Siiri Sisask.

Ta lükkas ümber väite, et maja ehitamiseks on kasutatud Saagu Valguse huvihariduseks annetatud raha: „Seda pole kunagi tehtud ja ei tehta ka.“ Fond on ehitusega seotud vaid sel moel, et Alma on fondi tegevjuht, Tiina ja Piia tegutsevad seal vabatahtlikena.

Tiina võttis maja ehitamiseks pangalaenu, millele lisandus paljude abistajate toetus. Uue maja elutoa seinal oli tänupäeval nimekiri enam kui 80 suurema toetaja nimega, kusjuures toetajaid lisandus ka järgnevatel päevadel. Sellele võib lisada arvukalt neid, kes samuti oma panuse on andnud.

„Almal ja Piial on hoolimine hinges, Tiina on Saagu Valgus fondis avatud hingega huvihariduse õpetaja. Nii paljud inimesed tulid sulle appi, sest sa oled selle ära teeninud,“ sõnas Siiri Sisask ja kinkis Tiinale punaste viljadega suviõunapuu istiku. Ta laulis mõned laulud, neist ühe sisu oli sõprusest, „nii nagu ka see maja on sõpruse sümbol“. Alma sõnul oli Piia asjaajamisel põhiline eestvedaja, „mina olin toetav tuul“. Piia omakorda ütles, et ilma Almata poleks tema toime tulnud. Iga hommikut alustanud õed telefonis omavahelise tervitusega „head kerjamispäeva!“, aga tegelikult olid need kõned kinnituseks noorte naiste suurepärasest veenmisoskusest.

Kõned võeti kohe hommikul ja ühtki selle päeva sammu järgmisse edasi ei lükatud, kuigi mõnikord olnud enne numbri valimist ka väike võbin sees. Alma stiiliks oli alustada küsimusega, kas teie päev on alanud hästi. Aga kas tahate oma päeva veel ilusamaks teha? Nüüd räägiti juba abisoovist.

Piia sõnul kõlanud mõnelgi puhul esmalt vastuseks, et meil on endalgi rasked ajad. Pärast lisaselgitusi muutunud mõnegi vastaja hoiak juba lahkemaks. Räägiti veel natuke ja enamasti kõlas kõne lõpuks, et me ikka saame teid aidata.

Märjamaa ettevõtja Taivo Lauri ütles seepeale muheledes, et ega neile saanudki ära öelda, sest „nad tulevad ju koju järele“. Piia meenutas, kuidas ta lubanud ühele mehele, keda ta palus tasuta kopatööd tegema, et „korraldame sulle pärast tasuks grillipeo ja siin see nüüd on“.

Kehtna ametikooli ehituseriala lõpukursuse poisid panid kahe päeva jooksul ruumide vaheseinte karkassid paika. Kahjuks ei saanud nad kooli lõpetamise tõttu rohkem abiks olla, aga nagu ütles nende juhendajaSven Kornak, oli see poistele väärt kogemus, et alati ei pea töö eest tasu saama, hea sõna maksab vahel enamgi.

Iga hommikut alustasid õed omavahel kinnitusega „me saame hakkama“. Ka kõhkluste ja tagasilöökide korral olid nad üksteisele toeks. „Hästi julgustav oli kuulda, kui mu oma tütar ütles, et teie saate kindlasti hakkama, kes siis veel,“ rääkis Piia.

Piia Abel meenutas, kuidas nad kunagi olid arutanud, kas headus on ka päriselt olemas. Kaaslased olnud pigem kõhklevad, Piia ei olnud sellega nõus. „Seemaja siin on headuse kinnitus. Ärge kunagi kaotage usku päris headusse,“ lausus Piia seegi kord sisendavalt.

Märjamaa vallavalitsuse majandusosakonna juhataja Margus Vaher, kes tegi ehitusel järelevalvet, ütles, et inimesed on õnnetuses alati üksteist aidanud, aga ega see tänapäeval tüüpiline ole, et sõbrad ja sõprade sõbrad ehitavad uue maja.

Ta meenutas, et mõnedki Märjamaa ettevõtjad, kes esimesena olid valmis aitama, ei tulnud hiljem uue maja ehitamisega kaasa, sest pidasid õigemaks vana maja taastamist. Õelad märkusedki on protsessi saatnud. Me ei loe kommentaare, lubanud õed, aga vahel ikka loeti, kusjuures said neist mõnigi kord hoopis indu ja uusi ideid juurde.

Tänupäeval laulis ka Veiko Siniroht koos tütar Aliisiga. Nendegi valitud laulud olid tähenduslikutekstiga, milles räägiti hoolimisest ja hoidmisest, millest maailm saab paremaks. Uue maja ukse kohale riputati kingituseks toodud tuulekell, sisu jäi ootama vanema tütre klassikaaslaste omavalmistatud postkast.

Alma ja Piia on lubasid tänupeol, et juunikuu lõpuks saab Tiina uude majja sisse kolida ja enne nad ei jäta, kui majal on kardinad ees. Kuu lõpuks oligi võimalik majas ööbida, kuigi kogu sisustus polnud veel paigas.

„Pilvebaleriinid Raplast“– nii on õdesid selle projekti eestvedamise ajal kutsutud, aga uus maja kinnitab, et õhulosside ehitajad nad pole. Juba olevat neil uus projekt silmapiiril, kuid sellest on veel vara rääkida. „See kogemus, mille saime, kinnitab, et headus on olemas,“ ütlesid Alma ja Piia.

“Sain selle protsessi käigus Märjamaalt palju väärt sõpru juurde, kellega edaspidigi läbi käime. Siin toimetades jäi tunne, et kui keegi hätta jääb, tullakse talle appi – selle poolest võivad Märjamaa inimesed end küllturvaliselt tunda,” sõnas Piia Abel.