Kohtunik Valeri Lõõnik: "Uute kurjategijate seas on palju noori"
Eesti õigussüsteemis üle 40 aasta ametis olnud Harju maakohtu kohtunik Valeri Lõõnik suundus juuli alguses oma 68. sünnipäeval pensionile. Lisaks kohtunikutööle on ta olnud Lääne-Viru politseiprefekt ja Kadrina vallavanem, kirjutab Kuulutaja.
Võtaks kokku need aastad, mis olete kohtunikuna töötanud. Kuidas erines teie praegune töö võrreldes algusaastatega?
Seitseteist aastat sai töötatud kohtunikuna, alguses olin Tallinna linnakohtus ja pärast reorganiseerimist Harju maakohtus. Olen tegelenud erinevate asjade menetlemisega nagu isikuvastased, varavastased ja majandusalased kuriteod. Viimasel kahel aastal menetlesin ka roolijoodikute juhtumeid. Nende aastate jooksul on menetlusseadustik päris palju muutunud. Alles ühel päeval vaatasin oma arhiivi, kus leidsin 2002. aastal välja antud kriminaalmenetlusseadustiku, mis on tänasega võrreldes kolm korda õhem. Seadusandlus on väga palju muutunud, seetõttu ka karistusseadustik ja väärteoseadustik. Kuna elu läheb edasi, peavad ka seadused eluga kaasa minema.
Viimastel aastatel on seadused palju muutunud, aga kui palju on kurjategijad muutunud? Teame ju, et kui kurjategija saab targemaks, siis peab ka kohtunik ajaga kaasas käima.
Eks kurjategijatega on juba varasematest aegadest probleeme olnud. Juba Nõukogude Liidu ajal räägiti kogu aeg, et peame ära hoidma uute kurjategijate teket. Vanad retsidivistid surevad mingil ajal ära ja et uusi ei tuleks peale. Aga ka tänapäeval on sama teema õhus. Näen oma menetluste ajal, kuidas uusi kurjategijaid tuleb aina peale. Esimest korda toimuval kohtuistungil olen küsinud, miks rikute enda eluloo ära ja täiendate karistusregistrit. Vastus on, et juhtus nii. Kurb on see, et uute kurjategijate seas on päris palju noori. Näiteks roolijoodikute seas. Vastutustunnet pole ei iseenda ega pereliikmete ees. See probleem jääb ilmselt sotsioloogide uurida.
Kuidas kommenteerite maadevahetusprotsessi, mida arvate lõpptulemusest? Kas olete pidanud oma arvamust avaldama?
Ei ole. Tegu on protsessiga, kus oli plusse ja miinuseid kõikidel kohtuastmetel. Süüdistati venitamises nii advokatuuri kui kohust. Kohtueelse uurimine lõppedes vaatasin dokumente, advokaadid esitasid taotlusi tõesti vastavalt menetlusseadustikule, prokuratuur lükkas selle tagasi, ütlesid, et neil on õigus seda esitada kohtuistungil. Kui need esitati kohtuistungil, siis öeldi, et pole vaja vastu võtta taotlusi. See on nagu võistlus, kus mõlemad osapooled omavahel võistlesid. Eks õigusteadlased arutavad sel teemal ja ka mul on nüüd rohkem vabadust rääkida, kuid kommenteerida küll rohkem ei tahaks.
Kas saaksite oma pikast karjäärist välja tuua mõne märkimisväärse juhtumi? Mis teid kõige rohkem erutas või jäi hinge kripeldama?
Ei tahaks küll kedagi süüdistada, kuid kripeldama jäi aastaid tagasi toimunud kurikuulus liikluspolitseinike protsess, kus peategelaseks oli Livio Karro. Prokuratuur kui uurimisjuht tõi kohtu alla 41 inimest. See rong läks jube pikaks, sest inimesi oli nii palju. Oleks võinud ju kohe pärast öiste telefonikõnede, kus politseinik altkäemaksu võttis, hommikul asi paika panna ja ta vahi alla võtta. Siis poleks noori politseinikke rohkem kohtu alla sattunud. Eks raha ahvatleb kõiki ja kui kogenud kolleeg võtab altkäemaksu, siis see mõjutab ka nooremaid politseinikke. Kui Karrot taheti kinni püüda, oleks võinud seda teha juba paari päevaga. Noortest politseinikest oli kahju.
Loe täispikka intervjuud ja Valeri Lõõniku tuntumaid kohtuasju pikemalt Kuulutajast.
