Miks Keila-Joa mõisas ei kummita?

"Kas Keila-Joa mõisas ka kummitab?" küsitakse tavaliselt. Küsiti ka läinud laupäeval, kui mõisaomanik Andrei Dvorjaninov leidis aega – mõisahärra pole ekskursioonijuhiks just sagedasti - olla giidiks maaülikooli 1981. aastal lõpetanud finantsistide kursusele.

Küllap nõustus mõisaomanik finantsiste võõrustama just sellepärast, et 180 aasta vanust mõisahoonet restaureerides on temalgi tulnud kogu aeg rahadega ülimalt hoolikalt arvestada.

“Siin mõisas ei kummita,” kinnitas mõisahärra huvilistele. “Seda pole vaja. Kummitused mõeldakse sinna, kus legende pole. Siin lossis aga ajaloolistest sündmusest puudust ei tunta. Siin on käinud Venemaa tsaarid ja tsaarinnad, siin on kirjutatud Venemaa hümn, see mõis on seotud ajaloos hästi tuntud Volkonskite suguvõsaga.

Ilus legend oli Andrei Dvorjaninovil rääkida ka kahest lossi ees seisvast lõvist.

Ajal, mil mõisas oli nõukogude sõjaväebaasi klubi ja püssiga tunnimees hoolega sõjasaladusi ja loomulikult ka lõvisid valvas, osati siiski pool tonni kaaluvad marmorist kujud ära varastada. Aga keegi tähelepanelik seltsimees märkas loomade kuningaid Pakri poolsaarel oma naabri suvilas ja ei jätnud miilitsat sellest informeerimata.

Loomade kuningad loomulikult arestiti. Miilitsajaoskonnast sattusid nad aja muutudes muinsuskaitse omandusse.

“Kui käisin Keila-Joa restaureerimisprojektile Eesti Muinsuskaitse Seltsis kinnitust saamas, ei uskunud keegi, et projekti elluviimine õnnestub,” meenutas Andrei Dvorjaninov lähiminevikku. “Kui aga õnnestub – toome teile lõvid ise kohale”, öeldi talle seltsist.

Nii ka läks. Mõlemad pooled pidasid sõna. Sisearhitekt Marje Luhalaid koos elukaaslase Andrei Dvorjaninoviga restaureerisid mõisa, muinsuskaitse selts tõi lõvid tagasi.